MINU METS: vestlus raamatu põhiautoriga

Postitas Looduskalender - P, 25.06.2017 - 08.08
Autorid

Kalle Eller vastas Kristel Vilbaste küsimustele 07.05.2002. ehk viieteist aasta eest

Foto Arne Ader

Salumets

Salumets

Sisu

Millised tavad metsas vanasti olid? Mis metsas kevadel tehti?

Eesti metsaga on seotud mitu ajalist taset. Kui meil räägitakse praegu vanarahva kommetest, siis see oleks ligikaudu see aeg, mis lõppes enamvähem 19. sajandi lõpu kolmandikus ja kestis tükati mõnel pool ka kauem. Kui nüüd rääkida varasemast, tinglikult öeldes etnograafilisest ajast.

Miks sa selle piiri sinna sead?

Aga siis toimus murrang. Siinse maa kultuuris, väga paljudes ainevaldkondades, seda ajastut ja seda, mis toimus, on nimetatud kultuuri murdumiseks. See on siis aeg 1850-1900, selles vahemikus muutus praktiliselt kõik. Kogu meie rahva ilm muutus selle aja jooksul täiel määral. Muutus ajaloolistel põhjustel, maailma survel ja sisemiste arengute tõttu.

Aga metsanduses?

Metsandus muutus koos kõige muuga. Enne seda oli mets elukeskkond, temaga olid vaimsed ja usulised sidemed, aga pärast muutus mets suurelgi määral äriobjektiks ja varanduseks ning millekski paljude jaoks, mis oli ainult rahaliselt mõõdetav asi. Siis ainult osal rahvast, kes oli vahetumalt seotud metsaga, säilis ka ühte teist varasemast lähenemisviisist.

Mis kevadel tehti?

Meie rahval oli varakevadel üks olulisemaid asju naiste kolda minemine. Meil värvainetest kõige väärtuslikum ja lollikindlam ning ühtlasi kõige intensiivsem toon oli kollane, mis saadi kolla eostest. See oli sel ajal, kui lumelaigud olid veel metsas. Mindi ja raputati kuhugi peale eose tolmu , koguti seda, sest seda oli üsna vähe vaja, et värvida mõni kangas või natuke lõnga. Kolda minemine oli esimene laiem metsa minemine kevadeti. Suvel ja sügisel käidi seenel ja marjul. Aga talvel keskmine maainimene, kui ta ei pidanud minema jahile või metsatööle, siis ta metsa ei läinud. Koldaminemisega läks mets justkui lahti.

Kas metsas käidi vaid muude asjade pärast, mitte niivõrd puid raiumas?

Puid oli kogu aeg võetud, kütet tuli varuda. Aga algusest peale, meie maal inimene ei ole mitte kunagi saanud elada ilma küttepuudeta. Ja kogu aeg on võetud ehitusmaterjali: ükskõik oli see siis püstkoja latt või palk, või oli see kasetoht, ikkagi on võetud kogu senine ehitusmaterjal metsast.

Mille poolest siis endine metsandus erines?

Mets oli enne murrangut omaette maailm. Ja see oli omaette seadustega maailm, neid seadusi pidi inimene arvestama, kui ta sinna läks. Metsal olid omaette salapärased valitsejad. Lõuna-Eestis olid Metsaisa ja Metsaema need, kellel kuuldavasti pidid siis olema lapsed. Inimene nägi endale sarnast, aga tugevasti erinevat maailma, kes siis valitses teda. Seal tuli nende jõududega läbi saada. Sellepärast, et karistus võis olla isegi väga ränk, kui nendega läbi ei saadud.Kõike tuli küsida, mida tooma mindi, tuli leplikult läbi ajada, nii et vanal heal ajal, aastatuhandete jooksul mitte keegi ilma tõsise vajaduseta metsast ei võtnud. Keegi oksa ei raiutud möödaminnes selleks, et viibutada kätt ja proovida , kui terav kirves on.Selliseid asju ei tehtud metsas. Loaküsimine oli põhiline just jahiloomade puhul, millest on enim juttu olnud (jahimehe eetika! )Aga ka kõige muu puhul. See kehtis ka marjuliste-seeneliste ja muude asjade korjajate kohta, kõik pidid olema heas suhtes metsaga. Mets oli omaette maailm. Ta oli mõndapidi vastandav aga mõndapidi sama, mis oli kodus. Ka keeles - mets tähendas seda, mis oli väljaspool. „Aja loomad metsa!“ ei tähenda tingimata, et loomad tuli ajada puistusse täiusega 0,7, vaid loomad aeti koduõuest ja põldudest kaugemale.Seal võisid olla lagendikud või metsakarjamaad, aga loomad aeti ikkagi metsa.

Kelle oma mets tollal oli? Kas mõisniku oma?

Maaomandi ja valduste valdkond on piisavalt keerukas. Aga võib öelda, et mets ei olnud mõisniku oma, aga samas oli ka. Mets sai mõisniku omaks selle operatsiooniga kui talurahvas nö „vabastati pärisorjusest“ 19. sajandi algul. Natuke varem Lõuna-Eestis, natuke hiljem Põhja-Eestis. Sel ajal sai mets mõisniku omandiks selles tänapäevases õhtumaises euroopalikus mõttes. Enne ta seda ei olnud. Enne oli mõisnikul domineeriv kasutusõigus, aga keegi ei vaidlustanud, et see mets oli tegelikult ka talurahva oma. Ja see oli läbi aegade nii maade kui metsade selline kolmikvaldus, meie maa kolmikvaldus. See oli siis maahärra ülemuslik suveräänne õigus maadele, mõisniku õigus ja siis talurahva õigus. Selline kolme õiguse kombinatsioon. Nendega kaasnes regulatsioon. Tolle reformiga moderniseeriti ära ühiskond, kõik sinna kuuluv. Selle reformiga jäeti talurahvas peaaegu ilma maadeta aga ilma metsata täielikult. Ja hiljem pidi meie rahvas tagasi ostma kalli rahaga ja suure vaevaga seda, mis tema käest oli ära võetud. Talude päriseks ostmine oli tegelikult suur sohk, sigadus ja ülekohus.

Millised metsad välja nägid enne seda reformi?

Seda saame ainult rekonstrueerida. Mingit täpset pilti meil selle kohta ei ole. Mõneski mõttes nägi mets tüki teistsugune välja. Üks, mida praegu ei ole, oli tollal kindlasti vööndilisus. Vööndilisus inimesele lähedase ja inimesest kaugema metsa mõttes, ja see on meie tajus ja meie käsitluses metsast siiamaani alles. Kuigi seda praegu sellisel kujul enam ei eksisteeri.

Oli kaugem mets, sinna oli raskem pääseda. Sinna ei olnud teid sellisel kujul nagu me praegu teame, praegusel kujul metsamajanduse tulemusel on metsa rajatud teed igale poole ja tihtipeale inimasutustest eemal on teedevõrk võibolla tihedam. Aga muiste nii ei olnud.

Siis oli metsa olemus järk-järgult teisenev inimasustusest kaugemale minnes või vastupidi. Kaugemalt tulles võis tol ajal aru saada enam-vähem, kui kaugel sa nüüd oled inimestest. Sellepärast, et inimene kogu aeg karjatas enda ligidal metsas loomi. See jätab oma jälje, eriti kui see kestab pikka aega. Kogu aeg käis ta metsast tarbepuid ja kütepuid võtmas, see mõjutas. Tihtipeale toimus külade ligidal metsades, võib öelda, negatiivne selektsioon puistu koosseisus. Sirgem, parem, tervem raiuti välja. Ja ühtlasi raiuti välja ka haruldasem. Tarbeks läks tollal vaja väga palju tamme, saart. Kõik see raiuti küla ligidal välja. Läks palju niint tarvis, pärn raiuti välja. Kõike seda küla ligidal ei olnud. Kõike seda leidus inimasustusest hästi kaugel, rabaäärtel ja veertel laialehiseid - nemoraalseid metsa puid. Kõvad lehtpuud pluss pärn. Kuskil seal kauguses. Seal metsa iseloom oli teistsugune, sellel ajal, kui mets talurahvalt lõplikult ära võeti, oli veel tõelisi ürgmetsa laike mitmel pool. Lõuna-Eestis näiteks kindlasti Karula kandis, Holdre ja selle ümbruses oli sisuliselt ürg- või põlismetsa laike. Alutaguse metsad muidugi ka. Neid oli ka praeguse Alam-Pedja aladel ja Põhja-Pärnumaal, Vahe-Eesti vööndis. Ja Võrumaal veel Meenikunno ümbruses oli suhteliselt kaua väikeseid puutumata metsa alasid. Vastavate metsade loodus tänapäevani mingil määral seda ka kajastab, kasvõi seente ja samblike osas joonistub pilt veel täiesti välja. Aga hilisem metsamajandus, metsa kraavitamine ja sihitamine, selle allutamine raietsüklile muutis kõike seda. Kuni nõukogude aeg oma kraavitamise ja teedega sisuliselt peaaegu likvideeris sellised metsad. Praegu on meil lihtne pääseda peaaegu igale poole metsa neid teid pidi. Autoga võime me sõita enamvähem igale poole.

Tol ajal see nii ei olnud. Milline oli siis mets küla lähedal? Madalam, kõverikum, kiduram. Mõndapidi liigivaesem. Rohurindes liigivaesem, kõik oli teistmoodi. Tolleaegses metsas võinuks inimene olles kinnisilmi viidud kohale ja silmi lahtitehes oleks ta võinud öelda, kas ta on küla lähedal või natuke kaugemal või on ta hästi sügaval metsas ja see taju on muinasjutu või laste tunde tasemel meis kõigis veel kuidagi olemas. Selline on käsitlus metsast ja mingist kaugest metsast, kus on imelikud asjad ja salapärase asjad ja mis ühtlasi oli meie rahva jaoks aastatuhandete jooksul viimane pääsetee ja varjupaik, kuhu pageti sõja eest ja igasuguste hädade eest.

Kas selline metsa muutus on paratamatus? Ega selle metsaideaali juurde ju tagasipöördumist enam olla ei saa?

Mina ei julge eriti kasutada sõna „paratamatus“. On väga raske öelda, mis on paratamatus. Eriti, mis nüüd sellistes asjades ongi paratamatus. Millegi juurde täit tagasipöördumist ju olla ei saa. Aga mingil määral on võimalik, areng käib ju spiraali mööda, võib olla on praegu järgmise spiraali ring. Midagi võib praegu tagasi tulla, eriti juhul kui seda arvesse võetakse. Sest me teame, et praegu pannakse kaitse alla põlismetsa tükke ja proovitakse kujundada liikide mitmekesisuse säilimist. Paratamatult jõuame ikkagi sinnamaale, et pika aja jooksul ikkagi püütakse taastada seda võrku, et kusagil on see põlisem mets, kus vanade puudega seoses säilivad teatud liigid. Nii looma-, taime- kui seeneliigid. Siis on mingi majandusmets ja puhkemets, eriotstarbega metsad - sellist võrgustikku praegu proovitakse luua. Ja see võrgustik, kui süveneda, ei ole väga erinev sellest, mis pika aja jooksul ise välja kujunes. See kujuneb praegu erandlikuks perioodiks meie metsanduse ajaloos. See intensiivse puidumetsamajanduse ajastu, koos sellele allutatud metsade taastootmisega, mis ei arvestanud kuigivõrd või arvestas liiga vähe looduse endaga. Looduse enda seadustega.

Kuivõrd meil seda austust metsa vastu praegu maal on?

Kui rääkida praegusest rahva enamusest, siis ta ei ole sellega nõus. On seda küllaltki palju ja ootamatutes kohtades, ootamatute inimeste juures, kes on sellega nõus. Praegu on selle tehtava töö ja vastava propaganda ülesanne katsuda üldsuse arusaamu kallutada loodus- ja metsasõbralikuma, mis on meie maal mõndapidi üks ja seesama, mõtteviisi juurde. Aga praegu enamus ei ole sellega nõus.

Mis on siis põhjused?

Eelkõige võõrandumine metsast. Ja siis muidugi see kultiveeritav kõige äri ja rahaga mõõdetavus. Ja siis asi, mida ma ei oska teisiti nimetada kui progressiusk, mis ilma põhjendamata võtab seda kui paratamatust, st, et ega siis nüüd enam niiviisi ei saa.

Aga inimesi on ju praegu rohkem, me ei saa nii suurt metsa lihtsalt enam ürgmetsaks jätta?

Laiali maal on eestlasi tunduvalt vähem, kui oli enne metsareformi. Ja tervelt sada aastat pole eestlaste arv oluliselt muutunud. On olnud kõikumised ühele või teisele poole. Seda rahvast omal kodumaal on olnud suhteliselt ühepalju. Kui võrdleme näiteks aastat 1925 tänasega, siis kui palju liikus inimesi ikka rohkem ja tegutses mööda maad ka kõige kaugemates kolgastes. Kui palju on neid nüüd!

Millest eestlane peaks ära elama kui ta metsa ei võta?

Ega see ei tähenda, et metsa ei tohi raiuda. Aga peab arvestama, millal võtta, seda nii aastaajalise kui metsa vanuselises mõttes ja kust võtta ning kes võtab, selles on erinevus. Praegu tehakse igal juhul metsale liiga. Raiutakse liiga noori metsi ja raiutakse ühekülgselt. Praegu toimub meeletu kuuse üleraie.

Aga statistika ei näita seda?

Teatavasti on maailmas olemas tõde, vale ja statistika. Kuuske võetakse praegu liiga palju ja liiga noorelt, sellised andmed on olemas.

Ega vanasti muidugi ka ei olnud olukord ideaalne. Looduse ja metsa säilimise seisukohalt, ma mainisin negatiivset selektsiooni. Ja liikide vaesestumist. Kuid tollal toimus asi järkjärgult. Kuid ka tollal löödi parandamatuid haavu, näiteks raiuti ajal, mil osteti kokku roguskit, 80 aasta jooksul maha kõik noored pärnad. Millalgi valge pöök ju hävitati meie metsadest – siis kui tulid raudrüütlid meid Euroopaga ühendama. Siis kasvas õietolmu analüüside põhjal kahes Eesti maakonnas veel valge pöök – Saaremaal ja Võrumaal. Teda polnud palju, aga selle puidu omadused olid sellised, et teda raiuti hoolega.

Millal oli siis eesti metsade kuldaeg?

Reform muutis üldise metsakeskkonna vaenulikumaks. Aga mõisnike poolt sissetoodud ja metsaamenike poolt juurutatud põhimõtted olid teistpidi metsa hoidvamad. Seal toimus ka teistpidi positiivseid muutusi. Juurutati põhimõtted, et alati ei raiutud maha sirgemaid puid, olemas oli metsakorralduse kava. Mõne aja pärast isegi küla lähedal oli männik, mis sinna oli külvatud, mis seal kasvas ja mida oli hooldatud ja kus oli rahval tema teatud ikka jõudmisel seeni ja pohli korjata, aga ei tohtinud sealt maha võtta ühtegi puud. Varem sellist lähenemist polnud. Aga seegi taandus ja on praeguseks minevik. Nüüd siis metsameeste vanem põlvkond ja need metsamehed, kes on südametunnistuse säilitanud – nende ideaalid on selles, ütleme saksaliku metsamajanduse ajastus, ja kuna nad on seda koolis õppinud ja raamatutest lugenud, siis nüüd väga paljud nendest ei pööra tähelepanu sellele veel vanemale meie rahva suhtumisele. Taolise saksaliku koolituse tõttu sai võimalikuks nõukogude metsamajandus. Sest ta pealtnäha oli esialgu üsna sarane, aga järkjärgult sovjetiseerus lõpuni ära ja muutus iseenda vastandiks. Väga lihtne näide. Tuletame meelde valusaid õppetunde seoses Darmstadti männi ja vale seemnega rajatud männi puistuid. Oli jõutud juba üsna kaugele, kõik männimetsad, mis rajati 30-ndatel, on valdavalt heakvaliteedilised. Läbi nõukogude aja see sujuvalt jätkus, aga teatud ajast peale olid suured plaanid, oli seemnevarumise plaan – kui plaani ei täitnud, siis karistus oli loomulikult see, et palk vähenes. Teame ju, et iga talv metskonna autod koos viinakastidega vurasid Setumaale ja Nõva-Vihterpalu kanti. Mõned leidlikumad veel kaugemalegi. Seal olid kõverad ja kidurad aga hästi viljakandvad männid, sealt siis osteti suured kogused seemet. Seal olid inimesed, kes elatusid käbikorjamisest. Osteti suured kogused käbisid, need jõudsid kas Räpinasse või Kilingi-Nõmmele, kus käbikuivatitest saadi seeme kätte ja selle seemnega rajati meie metsakultuurid. Varsti hakkame nägema, mis nendest kultuuridest on saanud ja kui okslikud nad seal tihtipeale võivad olla.

Mida kujutab praegune periood meie metsale?

Ta on olnud liiga lühike, et midagi kindlat öelda. Mõndapidi võrreldes hilisnõukogude ajaga, erinevalt selle saksakoolitusega metsameeste enamikust, ei mõistaks ma hukka seda, et küllaltki paljud metsad on looduslikule uuendusele jäetud. Küllaltki tihti toimub seal areng üsna soodsas suunas, tihti kahjuks aga ka vastupidi, sest sageli pole enam tingimusi, et mets võtaks oma.Tihtipeale on olnud mingi okaspuu kultuur üsna viljakal pinnal ja praegu on seal pärast raiet soodsatesse tingimustesse ilmunud tammed, saared, isegi jalakad. Seal kasvab peale suhteliselt laialehise seguga mets, kus enamikus on haab, kask, lepp ja perspektiivis võiks sinna tulla laialehised puud. Selliseid positiivsed nihked on seal siis võimalikud. Ka see on hea, et pole raha rekultiveerida, ei ole seadusi, ei ole nõudlikkust ja paljud langid jäävad iseuuenemisele.

Aga kuhu kaob see saksakoolitusega metsandus?

Seda peaaegu enam pole. Teatud kiht inimesi leidsid, et selle hävitamine on neile kasulik. Maailmas oli vastavat konjunktuuri, selle osaks oli ka vääriti mõistetud looduskaitse propaganda mõju ühiskonnas. See oli kõigutanud saksa traditsioonilist metsakultuuri osa kui üldsuse kultuuri osa. Seepärast on võimalik märkamatult niiviisi käituda. Metsavahtide kui kultuuri, kui seisuse, kui rahva osa likvideerimine ei käinud ilma sihiteadliku mõtteta. Seda sai kõike kokkuhoiuga põhjendada. Samal ajal suurendati metskondade pindala. Väga kaua on Eestis olnud nii, et iga metsatüki kohta teab mingi inimene, mis seal on. Praegu on Eestis esmakordselt olukord, kus on metsatükke, mille kohta mitte keegi ei tea, mis seal täpselt on.

Milline on Eesti metsanduse tulevik?

Oleneb, millised tendentsid peale jäävad. Ja milline on uus kultuur, mis välja kujuneb nendest elementidest, mis praegu on tekkinud. Need elemendid on praegu röövmetsamajandus, saksapärase vana metsakoolituse säilmed – loodusesõbralikud, metsakallakuga inimesed on terved riiulitäied raamatuid kirjutanud. Iga metsa kohta kirjutatud neljast sõnast põhineb ikkagi kolm saksapärasel metsakultuuril. Seda on meil talletatud. Ja siis veel kogu maailma arusaamad arengutest ja võitlusest looduskeskkonna ja liigilise mitmekesisuse eest ning veel loodusrahvaste teadmised, kaasaarvatud meie enda rahvas sinna juurde. Nendest kokku võib kujuneda niisugune või naasugune uus metsakultuur. Tahaks loota, et see on võimalikult soodne. Nii keskkonnale kui rahvale. Selle juures on muidugi kolmandajärguline kui tootlik see uus on, milline on see statistiline puidu väljaveo arv Eestist 25 aasta pärast mujale maailma. See on siis minu arvates kolmanda või neljandajärguline asi. Sellepärast, et perspektiivis ei saa meie rahvas elatuda põhiliselt metsa raiest.

Kalle Eller

Kalle Eller

Foto: Ave Maria Mõistlik, 1. juuni 2012

Sildid