Mesilaste eluõigus

Postitas Looduskalender - L, 15.07.2017 - 12.12
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Mesilassülem

Mesilassülem

Sisu

Mul tuli pisar silma, kui kuulsin, kuidas Lääne-Virumaal Inju külas hukkusid Maire Valtini 120 mesilastaru kõik lennumesilased. Tavainimesle, kes mesilastega iialgi kokku puutunud pole, võis see tunduda lihtsalt ühe arvuna uudisridade jadas. Aga 120 taruga mesila, pealegi mahemesila, on ikka väga suur mesila ja arvestades viimaste aastate nigelaid meesaake ka väga suur kaotus meie mahemesindusse.

Muidugi pani see mind, kes me perega juba 12 aastat ühe kuni nelja taruga majandame, tõsiselt mõtlema. Seda enam, et eelmisel sügisel lahkusid metsade vahele ka meie ainsa taru mesilased.

Just nii nagu kirjeldatakse, äkki ühel sügispäeval lahkus korralikult talveks ettevalmistatud pere äkki tarust, maha ei jäetud mitte kedagi. Taru oli tühi, otsekui kevadel uute perede püüdmiseks valmis pandud mesitaru.

Mis mesilaste meele segi ajas, ei oska me siiani arvata. Räägitakse küll varrolestast, et see ajab mesilaste pea segi, aga meil olid terved mesilased. Räägitakse ka sissetoodud imelikest mesilasemadest, kes põhjendamatut rännukirge põevad. Aga kõige rohkem ikkagi taimekaitsemürkidest.

On muidugi märkimisväärne, et just eelmisel aastal rääkisin Ilmaparandajas, et Keskkonna uurimiskeskus on leidnud Lääne-Virumaalt Pandivere nitraaditundlike alade allikatest ja kaevudest taimekaitsemürke, muuhulgas Sõmeru kandist ka glüfosaati üle lubatud piirnormi, mis Monsanto firma väidete kohaselt pidi kahe nädala jooksul lagunema. Samuti leiti sealt taimekaitsemürki, mida Eestisse üldse ei tarnita, kusjuures seda leitakse ka mujalt üle Eesti.

Võib öelda, et on kaks asja, mis näitavad kindlasti ja kiiresti kätte mürkide üledoseerimise meie põllumajanduses, nendeks on põhjavesi meie karstialadel ja mesilased. Mesilased kiiremini ja selgemalt. Põhjaveega manustame need sisse aga seda kindlamalt.

Muidugi hakkavad mürgikaitsjad nüüd rääkima aegadest, mil DDT ehk „tusti“ pandi kapsajuurikale peoga ja “mitte keegi ei surnud ära” – aga nõukogudeaegsed terviseuuringud on siiani segased ja kirjeldamatud. Võibolla on see paljude naiste viljatuse põhjuseks, võibolla on see luude hõrenemise ja hammaste lagunemise allikaks. Takkajärgi me seda analüüsida ei saa.

Küll aga saame praegu rahaahneid keemikuid korrale kutsuda. Seda enam, et põllumajandustoetuste ja mesijutuga suudavad nad ära rääkida ka meie põllumehed.

Neonikotinoidid ja glüfosaadid, mida taimekaitses praegu kõige laialdasemalt kasutatakse, on süsteemsed mürgid, mille kahjulik toime nii elusorganismidele kui ka pinnasele ja põhjaveele, peaks olema selge igale keskkonnast vähegi hoolivale inimesele.

Mind suisa hämmastas Inju külas rapsipõldu pidava Olt & Ko OÜ juhi Ilmar Olti sõnad, et nad pritsisid põlde kolmapäeva õhtul kella üheteistkümnest kella kolmeni öösel. Et põldudele tehti haigustõrjet ja pritsiti leheväetist. “Meie reegleid rikkunud ei ole, praeguse ilmaga lõppeb mesilaste lendamine kella üheksa paiku.”

Kas see mees kujutab ette, et hommikuks on mürk haihtunud, kas ta tõesti usub seda?

Muidugi on hämmastav, kuidas sel nädalal üldse sai pritsimist teha, sest meil on pidevalt olnud väga tuuline ilm. Samas näevad mürgipritsimise eeskirjad ette, et pritsimistöid ei tohi teha, kui tuule kiirus on suurem kui neli meetrit sekundis.

Muidugi hämmastab mind ka see, et kuigi keemikud on meil nüüd võimutüüri juurest kadunud ja Europarlamendis on suisa end roheliseks nimetav parlamendisaadik, siis ei suuda ta oma kolleegidele selgeks teha, kuivõrd kahjulik on taimekaitsemürkide pritsimine maal, kus tunduvalt suuremat tulu võiksime saada mahepõllumajanduse arendamisest.

Just nii nagu seda püüab teha Lääne-Virumaa kant, sest iga piisk mürki jõuaks siin koheselt ka põhjavette. Mis maa peale jääb, see mesilaste organismi.

Jah, aga kui Euroopa Komisjon arutas 2013. aastal kolme neonikotinoidi ajutist keelustamist taimekaitsetöödel, oli Eesti üks neljast ELi liikmesriigist, kes jäi erapooletuks. Mullu juunis pikendas Euroopa Komisjon poolteiseks aastaks glüfosaatide kasutusluba.

Samas märgitakse Euroopa Parlamendi resolutsioonis mesinduse kohta, et Euroopas sõltuvad 84% taimeliikidest ja 76% toodetavatest toiduainetest mesilaste tolmeldamisest. Seega annab Eesti mesinike töö mesilaste kui tolmeldajate kaudu teistele maaelu sektoritele ja keskkonnale aastas lisatulu hinnanguliselt 80 miljoni euro väärtuses.

Ja nagu Inju mesilaste massimõrvast veel vähe oleks, sel nädalal teatas Eesti Raudtee, et raudtee läheduses asuvad mesilased ja loomad tuleb sel nädalal kinni hoida, et nad hakkavad raudteed mürgitama. Ma paneks igaühe, kes selliseid pressiteateid mesilaste mitmeks päevaks kinnipanemisest edastavad, seda tööd ise sunnikorras tegema.

Samas on see isegi edasiminek, et suurematest mürgitamistöödest üldse teavitatakse, aastaid on seda tööd Maanteeamet ja Eesti Raudtee teinud ilma igasuguse teavitustööta, ehkki seadus seda nõuab.

Mis aitaks, et taimekaitsemürkide vohav kasutamine lõpetada? Kui eelmine keskkonnaminister lubas seakatku surnud sigade matmispaiga lähedalt kaevuvett juua, siis pakuksin, et meie parlamendiliikmetele võiks mesinikud pakkuda mürgitatud põldudelt korjatud mesilaste mett maitsata. Kes ei söö, see keelustagu vähemalt PRIA toetused selliste taimekaitsevahenditega töödeldud põldudele.