Harilik lodjapuu         Viburnum opulus

Lodjapuu põõsad on tähelepanuväärsed omapäraste õite poolest.

Kännase suured äärisõied ning keskel paiknevad tillukesed õied moodustavad sageli üpris sümmeetrilise „pärja“.  Äärisõied taimel ei vilju, nemad toimivad putukate ligimeelitajatena ning on steriilsed.

Kuigi lodjapuu kannab „puu“ nime on tegu kolme, nelja meetri kõrguseks kasvava põõsaga. Lodjapuud kasvavad meelsasti niiskematel ning viljakamatel kasvukohtadel alusmetsataimena: jõgede, ojade, kraavide kaldaaladel, madalsoodes…

Lodjapuu lehed on suured, enamasti kolmehõlmalised, jämehambulise servaga – pealtpoolt matilt rohelised ja paljad, alaküljed karvased, värvuselt kollakasrohelised. Sügisvärvides lodjapuu lehed pakuvad punaste toonide kaunist paletti.

Dekoratiivset ning tõepoolest pikaealist põõsast võiks istutada ka koduaeda, kui peaks leiduma sobiv kasvukoht sest elujõudu jätkub lodjapuul pooleks sajandiks. Viljadki on nägusad, aga nendest juba sügisel.

Lodjapuu

Lumepall

Lodjapuudest aretatud kultuurvorme leiame nii aedadest, kui parkidest.

„Lumepalliks“ kutsutud põõsa suured õisikud on pilkupüüdvad, aga vilju me lumepallil sügisel ei leia.

Kuidas siis neid paljundada? Painutame mõne põõsa alumise oksa maha, kinnitame puidust hargiga ning katame mullaga. Juured tulevad mahapainutatud oksale alla päris kiiresti, siis võime oksa emapõõsa küljest lahti lõigata ja sobivasse kasvukohta istutada…