Meie kured

Postitas Looduskalender - L, 24.09.2016 - 12.12
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Õhtutaevas sookurgedega. Haeska

Õhtutaevas sookurgedega. Haeska

Sisu

On hääli, mis sööbivad südamesse. Nii sügavalt, et need ei unune enam kunagi.

Üheks selliseks hääleks on sügisene kurgede lahkumishüüe. Igal sügisel saab sellega justkui miskit ära võetud ja kui püüame looduses toimivat kujutada mingi ühtlaselt areneva ringina, siis sellel hetkel saame aru, et selleks korraks on midagi läbi.

Üks aasta on läbi.

Minu jaoks lõpebki aasta mitte detsembrikuus, vaid kurgede kruuksuga septembri lõpul. Kui esimesed külmad panevad taimeriigi närbuma ja koltuma, kui pisemad putukad kaovad olematusesse. Uus aasta saab alata alles novembri lõpus neis tihedalt kokkupakitud pungades, milles hakkab tiksuma uus elu, aga mis peavad veel ootama kolm pikka kuud.

Sookurgede ränne on kummaline ja isegi linnuteadlased ei ole sellest veel täit aru saanud. Suvel soode ja heinamaade salasoppides sündinud kurepojad viiakse suvelõpul vanemate poolt tasapisi seltskonda, esitletakse neid teistele peredele. Ühte kokku kogunetakse aina suuremateks parvedeks, päeval käiakse üheskoos põldudel söömas, ööbimiseks otsitakse turvalisem paik kusagil, kus varbad vees ja röövlid nii lihtsalt ligi hiilida ei saa.

Mäletan, kui ükskord tõttasime vaatama sookurgede ööbimislendu Haeskas. Jäime sõiduga pisut hilja peale ja kui siis mööda teed autoga linnutorni poole kihutasime, siis see algas. Pikad lehvivad linikud eelhämaruses – kümme, kakskümmend, kolmkümmend kurge ühes rodus – madalalt üle punetava taeva ja nii aina parv parve järel, pika ühtlase roduna.

See kestis oma veerand tundi, kuni linnutornini jõudime. Punane päikeseketas oli vajunud silmapiiri kohale, kohe valmis merre kukkuma. Selle südamepunase horisondi, põleva päikesekera ees tuhatkond kurge oma õhtutualetti tegemas, paremat paika valimas.

Veel valib mõni seltskond lennates paremat paika...

 

Matsalu laht ööbivate sookurgedega. Haeska

Matsalu laht ööbivate sookurgedega. Haeska

Ja siis on päikest veel näha kriipsuke, kõik kured vaikivad, vajuvad aegamööda pimeduse loori taha. Viimaks on kurekontuure näha veel vaid üle vete minuni jooksval päikesemõõgal ja siis kaob seegi... Kuni hommikul ärgatakse udumeres ning lenntakse tagasi põldudele, täitma kõhtu mahapudenenud viljaga.

Kord tudengipõlves sain ka sellist kurgede kõhutäispugemist üsna lähedalt jälgida. Olime kurgesid loendamas Lahemaal, tudengid jagati gruppideks, mina sattusin neljasesse rühma, kes viidi hommikuhämaruse varjus suurele viljapõllule, kus pidime end peitma põhurullide vahele.

Meie varjepaik osutus nii tõhusaks, et saime üsna lähedalt jälgida kurgede tegemisi. Pidime päeva jooksul iga tunni aja tagant kirja panema, mida tuhatkond kurge teevad – ikka 30 protsenti tukuvad, 10 protsenti nokitsevad end, 50 protsenti söövad ja 10 protsenti passivad.

Passimist oli tõesti vaja, sest aegajalt tuli kurekogumit uurima ka mõni röövloom. Eriti on meelde jäänud ühe rebase mõttetu tants kurgede vahel. Ma miskipärast kujutan siiani ette, kuidas rebase suu sülge tilkus, kui ta püüdis läheneda kord ühele, kord teisele kureperekonnale. Nii nagu rebane lähemale tuli, tõstis üks vanalind pea ja kui liiga hoogu läks, siis lendasid nad tüdinult natuke kaugemale. Rebane tegi oma sööste seal ligi pool tundi ja muidugi tulutult. Aga võibolla oli ta hasartmängusõltlane. Igatahes isegi ühegi kure ligilähedale ta ei saanud.

Aga meelde on jäänud ka see, kuidas kured ohjeldamatult päev läbi sõid – ehkki, jah, pole vist kerge täita oma suurt keret pisikeste terakeste nokkimisega.

Ja siis on mul meeles pilt Väikselt väinalt, kuidas ühel sügispäeval, mil taevas oli lõpmatuseni läbipaistev ja soojust kallas päike kuhjaga. Kui poleks mingit põhjust Eestimaalt ära lennata – selline unelmate vananaistesuve päev. Ja kuidas lennus olev kureparv äkki hakkas end kõrgustesse kerima, ikka kõrgemale ja kõrgemale tiirutas see parv – nii kõrgele, et ka binokliga polnud neid mingil hetkel enam näha. Jah, ja siis see viimane kurb kruuks.

See kruuks polnud mõeldud küll inimlapsele, vaid pigem seltsilistele, kusagile kaugemale, teatena, et täna on sobiv pärituul, täna saab ühe hooga lennata pooletuhande kilomeetri taha kusagile Euroopa või Ukraina põldudele, et seal end siis jälle viljaga kosutades Egiptimaa taha lennata.

Siiski on hea mõelda, et need on ju meie kured, kes ikka ja ikka sinna soonukka kevadel tagasi tulevad. Vaid kolm kuud on nad talvitusaladel, kolm kuud rändavad ja poole aastast on meie kodunurmedel, hõikavad meile hommikul tervituse ja saadavad õhtul turluututamisega päikese looja.

Sookurgede rännurivi

Sookurgede rännurivi

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.