oktoober 2016

Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Haljastuses hakkab silma punaseks värvunud sahhalini pihlaka kultivar `Dodong`

Ilm oli muutlik ja väga tuuline. Maksimaalsed tuulekiirused tõusid teisipäevast alates üle 10 m/s. Kõige tugevam oli tuul kolmapäeval, kui puhangud küündisid 18 m/s.

Temperatuurirežiim oli ööpäeva keskmise õhutemperatuuri järgi normist 0...3 kraadi võrra madalam. Kuigi kolmel päeval tõusid päevased õhutemperatuur üle 10 kraadi, tundus ilm väga külmana ja sundis juba paksemat mütsi pähe ja kindaid kätte otsima.

Taevas oli enamasti vahelduvalt pilves. Nädala kahel viimasel päeval päike pilvede vahelt nähtavale ei tulnudki. Tuul ja pilves ilm hoidis ära tugeva öökülma tekkimise.

Video salvestas Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

Üle peab kontrollima vana kuuri plangutise oksaaugud – äkki on keegi sinna talvekorterisse pugenud…

Hallpea-rähn         Picus canus

Hallpea-rähne võime kohata aasta läbi hõredamates looduslikes segametsades, pole nad haruldased ka vaiksemates linnaparkides ja nende arvukust hinnatakse umbes üheksale tuhandele isendile nüüd vastu talve.  

Meie tuntumast, suur-kirjurähnist on nad „pea“ jagu suuremad: kuni kolmekümne sentimeetrise pikkuse juures tuleb kaalu umbes sada viiskümmend grammi.

Seljasulestik värvus samblaroheline, kergelt kollakat tooni, pea, kaela, rinna ning kõhusulestik vesihall.

Video salvestas Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

Laanerähn tegutsemas. Paistab et Lahemaal läheb neil hästi. olen neid seal tihti kohanud. Kõhutäidet leiab metsakahjurite näol ning nende otsingul tegutseb lind  äärmise põhjalikkusega.

 

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn         Picoides tridactylus

Laanerähnid asustavad meie vanemaid, looduslikemaid metsi – ikka seal, kus kuuski kasvamas ehk sellistes metsades kuhu metsamasinatel ligipääs raskendatud ja nii pole laanerähnide elupaiku suudetud veel eriti vähemaks raiuda.

Joonistusvõistluse  kuulutasid välja Eesti Ornitoloogiaühing, Tartu kunstnike liit, Tartu lastekunstikool ning TÜ loodusmuuseum.

Joonistusi „aasta linnust“ rasvatihasest ning meie teistest tihastest oodatakse kuni 20. oktoobrini.

Tutvu tingimustega: LINK

Joonistusi hinnatakse neljas vanuserühmas, parimaid autoreid autasustatakse 18. novembril TÜ loodusmuuseumis (Vanemuise 46, Tartu).

KIK annab teada

Foto www.lounaeestlane.ee

Esmaspäeval, 10. oktoobril kell 17 avatakse Rõuge Ööbikuorus Võrumaa kõrgeim ning silmapaistev vaatetorn „Pesapuu“.

Vaatetorni kõrguseks on kolmkümmend meetrit, meenutades kahe linnupesaga puud.

„Pesapuu“ oli nii projekteerijatele (arhitekt Karmo Tõra), kui ehitajatele tõsiseks väljakutseks. Vaatetorn pole pilkupüüdev ainult päevasel ajal, vaid ka pimedas sest torn on valgustatud.

Korrastatud külastuskompleks on avatud juba kesksuvest.

Rõuge Ööbikuoru uus vaatetorn, külastuskompleks ja uuendatud matkarajad on avatud kõigile huvilistele aastaringselt ja tasuta.

Lõuna-Eestis liikudes tasub täitsa vaatama minna.

Ornitoloogiaühing annab teada

Inglanna Sacha Dench lendab tiibvarjuga mööda väikeluikede 7500 km pikkust rändeteed nende Venemaa pesitsusalalt talvistuskohta Inglismaale, et juhtida tähelepanu selle kauni linnuliigi olukorrale ja kaitse vajadusele. Väikeluige arvukus on viimase kahekümne aastaga ligi poole võrra vähenenud. Meilt läbirändava alamliigi populatsioon on praegu  umbes 18000 isendit.  Sacha alustas oma lendu 19. septembril Petsora jõe deltast. Oma teekonnal teeb ta koos tugimeekonnaga peatusi riikides, kus on väikeluikedele olulised peatusalad. Eestisse plaanib ta jõuda oktoobri keskel. Sacha kohtub siin kohalike kogukondadega ja räägib väikeluikede kaitsest. Ta liigub marsruudil Luhamaa-Tartu-Põltsamaa-Türi-Rapla-Haeska-Lihula-Pärnu-Häädemeeste-Ikla. Eesti keskne üritus toimub 10. oktoobril Tartus.

Kirjutas ja pildistas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Pihlakas

Sügiseti on ikka tavaks pihlakatest juttu teha, sest olgem ausad - see on ainus aeg aastast kui nad on tõeliselt silmatorkavad ja iga oma ihukarvaga peatselt saabuvat kaamost tunnetades kipub hing klammerduma millegi ilusa ja elusa külge. Siit edasi läheb aina pimedamaks ja monokroomsemaks kuni esimene lumi, kui see tulla suvatseb, korraks päeva päästab.

Kui kõrvale jätta pihlaka koht lindude toidulaual ja tiivuliste roll pihlaka laialdases levikus, siis on pihlakas väga tähtsal kohal ka meie rahvapärimuses. Pihlakas oli väga tähtis püha- ja nõiapuu, kellele sekundeerib meie kultuuris üksnes tamm - pihlakat on sarnaselt tammega seostatud piksega.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Paplikedriku emasliblikas

Paplikedrik              Poecilocampa populi

 

Saabunud sügisesed tormiilmad liblikaid eriti välja ei meelita. Näis kuidas järgmisel nädalal sügis edeneb?

Paplikedrik on Eestis kõikjal levinud ja tavaline. Liblikas lendab septembri keskpaigast oktoobri keskpaigani leht- ja segametsades, võsastikes, aga ka aedades.