juuli 2017

Ekraaniõmmis Sappheir, LK foorumist

Hommikupoolikul söödi ja saaliti ringi…

Kalakotkas       Pandion haliaetus

Kella üheteist paiku jäi pesa tühjaks. Kolm tundi käisid oletatavalt „mamma“ valvsa pilgu all lennuharjutused ja tutvuti ümbrusega. Miks oletatavalt sest koos nad kolmekesi läksid ja ka saabusid.

Pildistas ja kirjutas Arne Kiin

Must-lepalind

Must-lepalind        Phoenicurus ochruros

Must-lepalind ja Läti viinaralli

Juulikuu lõpu nädalavahetus. Läti Valka, sadakond meetrit Eesti piirist. Suur alkoholikauplus, tundub, nagu oleks pool Lõuna-Eestit siia kokku sõitnud. Parkla on täis, autod tulevad ning lähevad, kärud viina ja õllega veerevad poeustest, autode pagasiruumide poole.

Mõtikles, pildistas ja video salvestas Mati Sepp

Looduses on palju põnevat, aga kahjuks paljude loomaliikide ja teiste elusolendite eksistents Eestis hääbumas: lendorav, metsis või kivisisalik. Nimekirja võiks hakata lisama ka hunti ja ilvest kelle elu on metsas väga raskeks läinud.

Põhjuseid on mitmeid, miks liigid hääbuvad. Lendorava ja metsis kannatavad tõsiselt kisklus surve all. Kuigi kisklus surve kaitsealustele liikidele on tabuteema ning sellest räägitakse vähe - vahel harva lisatakse artikli lõppu vaid viide kiskluse survele.

Kui looduskaitsele kulutatakse igal aastal miljoneid eurosid, miks siis kisklus surve vähendamist ei rahastata looduskaitse rahadega või on poliitika sarnase rahastamise vastus (lendorav).

Pildi napsas Liz, LK foorumist

Nii ta saabus vasakult poolt…

Must-toonekurg        Ciconia nigra

Kolm päeva kurepoja ringihulkumist… Ime, et pesa oskas ülesse leida. Igal juhul ainus pesakonnast, kellel õhkutõusmise, lendamise, maandumise, orienteerumise ja mine tea, mis kogemusi veel lisaks hangitud.

Eks me kõik muretsesime päris korralikult, aga läks õnneks sest peale tänast päeva poleks kurepoega osanud enam oodatagi.

Kolmik pesas ja mõlemad vanalinnud on poegi kenasti toitnud.

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Vaibla linnujaamas said esimesed linnud rõnga jalga 29. juulil 1987. Esimesteks rõngastatud lindudeks olid aed-põõsalind, pruunselg-põõsalind ja kõrkja-roolind.

Väljavõte Vaibla linnujaama välipäeviku esimesest lehest 29.07.1987. Kõige esimene rõngastatud lind oli noor (1a) aed-põõsalind, kes sai jalga rõnga koodiga 1085083. Rasvavarusid tal ei olnud (T0), tiivapikkuseks mõõdeti 77 mm ning lind kaalus 20 grammi. Kirja pandi ka võrgu number 1 ning rõngastamise kellaaeg 13.15.

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Linnuvaatleja määramisvõistluse 4. voor on lõppenud. Kokku oli osalejaid 57, kellest algajaid 35 ja edasijõudnuid 22. Kõigile viiele küsimusele vastasid algajatest õigesti 5 ja edasijõudnutest 10 osalejat. Nelja vooru järel juhib edetabelit algajate hulgas Maia Mikk siiani maksimaalse võimaliku 20 punktiga ning edasijõudnutest Urmas Männik 19 punktiga.

Neljanda vooru vastuseid koos selgitustega saab vaadata küsimuste juurest: algajad ja edasijõudnud.

Lugu ja visuaal Kaido Einama, www.reisijutud.com

Endla matkarada on tegelikult natuke eksitav nimi, aga nii on see rahvale kõige paremini selgeks saanud. Tegelikult mõeldakse selle all pigem Männikjärve matkarada, mis algab Toomalt, looduskaitseala keskuse juurest ja teeb tiiru ümber Männikjärve raba. Endla raba on hoopis natuke eemal lääne pool, kuhu pääsemine on raske ja Endla järve matkarada (8 km) algab hoopis Kärdest, kuid lõpuosas kulgeb mööda sedasama Männikjärve rada. 

Video salvestas ja mõtiskles Mati Sepp

Käin peaaegu igal õhtul sokkusid vaatlemas, et vähekesegi ümbruskonnas (salaküttise osas) vähemalt seniks kuni metskitsedel jooksuaeg vaibub. Lisaks sellele on hea looduses viibida ning elu üle mõtiskleda.

Üks lootustandev uudis salaküttide tegevuse suhtes tuli Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehelt ( www.ejs.ee ). EJS küll ei räägi otseselt sõnakestki salaküttimise probleemist, aga EJS tajub survet metskitsedele. Uudis selline: „Tulevikus peavad hakkama jahipiirkonnad iga kuu esitama kütitud suurulukite andmeid“. Esimese hooga ei ütle see uudis suurt midagi, aga seletaksin asja lahti.

Lugu ja visuaal Kaido Einama, www.reisijutud.com

Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja rahvast sidus suure linnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.

Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate metallikauboi-ajastu möödas ning vahepeal üsna rämpsune maatükk enam-vähem puhtaks saanud. Autoga enam poolsaarele ei lubata.

Lindude pesitsuse ajal ei tohi ka jalgsi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel seda proovida ei saa.