jaanuar 2019

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Ehkki lõunapoolse levilaga tamme-kirjurähni (Dendrocopos medius) pesitsemine Eestis leidis kinnitust alles 2000. aastal Räpina mõisapargis, on ta paarikümne aastaga muutunud suhteliselt tavaliseks vanade parkide ja lehtmetsade haudelinnuks. Tamme-kirjurähni arvukuseks hinnati aastatel 2008-2012 100-300 paari, kuid kuna vaatluste arv on üle kogu Mandri-Eesti järjest kasvanud, võib neid praeguseks Eestis pesitseda palju rohkem.

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vaarikavarred ja kivitäks

Kas mäletate neid maakodu talveaegu, kui pliidi all praksus tuli ja pliidi peal kees teepada vaarikavartega. Kui perega õhtul suusatamast tulles sai ehtsa suitsusingi võileiva kõrvale rüübatud punast lõhnavat vaarikavarreteed.

Tõsi minul on koolipõlvest meeles ka need korrad, kui klassiga suusasõidul kusagil metsaservas lõke üles tehti, ja lõkkel toki otsas kaasavõetud sardelle küpsetati. Ja ikka oli selle kõrval ka seesama punakuldne vaarikavarretee plekk-kruusis auramas.

Pildistas Ahto Täpsi

Meie karude talvepesad võivad väga erinevad välja näha

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Meie metsades algas pruunkarudel poegimine juba enne jõule ja see aeg kestab kuu lõpuni. Meie pea seitsmesaja pealisest karupopulatsioonist peaks tänavu poegima või on juba poeginud kuuskümmend „karumammat“.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Kaameraga toidumajal käivad rasvapallidega maiustamas ka suur-kirjurähnid. Suur-kirjurähni isaslinnu tunneb ära punase kuklalaigu järgi, emaslinnul peas punast värvust ei ole. Noortel pesast lahkunud suur-kirjurähnidel on alguses kõigil pealagi üleni punane, kuid juba sügiseks on nad sulginud ja vanalindudega täpselt ühte moodi.

Foto: Sven Zacèk, www.zacekfoto.ee

Talvituv jäälinnupaar saaki püüdmas. Õnneks olid nad ka edukad

Jäälind        Alcedo atthis

Foto Tõnu Ploompuu

Hiissammal

Harilik hiissammal        Leucodon sciuroides

Hiissammal on ainult lehtpuude tüvesammal, aga kuna ta talub kerget õhusaastet, siis võime teda kasvamas märgata ka linnaparkides, kalmistutel, alleedel, aga looduslikes kasvukohtades, lehtpuu- või segametsades.

Ajakiri „Eesti Loodus“ annab teada

Foto Arne Ader

Mets-kibuvits

2019. aasta puu on roosõieliste sugukonda kuuluv kibuvits (perekond Rosa). Eesti looduses kasvab kümmekond pärismaist kibuvitsaliiki ning mõned metsistunud-naturaliseerunud kibuvitsad ja roosid. Tuntuim sissetoodud liik on kurdlehine kibuvits, kes on meie rannikualadel laialdaselt loodusesse tunginud.

Kasvuvormilt on kibuvits pigem põõsas kui puu, hoolimata „Õrna ööbiku“ laulus mainitud roosipuust. Siiski, koer-kibuvits võib kasvada mitme meetri kõrguseks põõsaks. Väikseima kasvuga on meie taimestikus mets-kibuvits, kes jääb tavaliselt poole meetri kõrguseks. Kibuvitsu on kasutatud ravim- ja ilutaimena. Taimesüstemaatikuid ja dendrolooge on aga paelunud perekonna liigi- ja vormirohkus; peale liikide teatakse rohkesti liikidevahelisi hübriide.

EMÜ annab teada

Madalsoomuld

Eesti Maaülikoolis toimunud mullapäeval kuulutati 2019. aasta mullaks märg ja õrn madalsoomuld.

„Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketele madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit,“ rääkis Eesti Maaülikooli mullateaduse professor ja õppetooli juht Alar Astover. Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligi 14% meie muldkattest ning neid võid leida peaaegu kõigist Eesti piirkondadest.