jaanuar 2019

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vaarikavarred ja kivitäks

Kas mäletate neid maakodu talveaegu, kui pliidi all praksus tuli ja pliidi peal kees teepada vaarikavartega. Kui perega õhtul suusatamast tulles sai ehtsa suitsusingi võileiva kõrvale rüübatud punast lõhnavat vaarikavarreteed.

Tõsi minul on koolipõlvest meeles ka need korrad, kui klassiga suusasõidul kusagil metsaservas lõke üles tehti, ja lõkkel toki otsas kaasavõetud sardelle küpsetati. Ja ikka oli selle kõrval ka seesama punakuldne vaarikavarretee plekk-kruusis auramas.

Pildistas Ahto Täpsi

Meie karude talvepesad võivad väga erinevad välja näha

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Meie metsades algas pruunkarudel poegimine juba enne jõule ja see aeg kestab kuu lõpuni. Meie pea seitsmesaja pealisest karupopulatsioonist peaks tänavu poegima või on juba poeginud kuuskümmend „karumammat“.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Kaameraga toidumajal käivad rasvapallidega maiustamas ka suur-kirjurähnid. Suur-kirjurähni isaslinnu tunneb ära punase kuklalaigu järgi, emaslinnul peas punast värvust ei ole. Noortel pesast lahkunud suur-kirjurähnidel on alguses kõigil pealagi üleni punane, kuid juba sügiseks on nad sulginud ja vanalindudega täpselt ühte moodi.

Foto: Sven Zacèk, www.zacekfoto.ee

Talvituv jäälinnupaar saaki püüdmas. Õnneks olid nad ka edukad

Jäälind        Alcedo atthis

Foto Tõnu Ploompuu

Hiissammal

Harilik hiissammal        Leucodon sciuroides

Hiissammal on ainult lehtpuude tüvesammal, aga kuna ta talub kerget õhusaastet, siis võime teda kasvamas märgata ka linnaparkides, kalmistutel, alleedel, aga looduslikes kasvukohtades, lehtpuu- või segametsades.

Ajakiri „Eesti Loodus“ annab teada

Foto Arne Ader

Mets-kibuvits

2019. aasta puu on roosõieliste sugukonda kuuluv kibuvits (perekond Rosa). Eesti looduses kasvab kümmekond pärismaist kibuvitsaliiki ning mõned metsistunud-naturaliseerunud kibuvitsad ja roosid. Tuntuim sissetoodud liik on kurdlehine kibuvits, kes on meie rannikualadel laialdaselt loodusesse tunginud.

Kasvuvormilt on kibuvits pigem põõsas kui puu, hoolimata „Õrna ööbiku“ laulus mainitud roosipuust. Siiski, koer-kibuvits võib kasvada mitme meetri kõrguseks põõsaks. Väikseima kasvuga on meie taimestikus mets-kibuvits, kes jääb tavaliselt poole meetri kõrguseks. Kibuvitsu on kasutatud ravim- ja ilutaimena. Taimesüstemaatikuid ja dendrolooge on aga paelunud perekonna liigi- ja vormirohkus; peale liikide teatakse rohkesti liikidevahelisi hübriide.

EMÜ annab teada

Madalsoomuld

Eesti Maaülikoolis toimunud mullapäeval kuulutati 2019. aasta mullaks märg ja õrn madalsoomuld.

„Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketele madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit,“ rääkis Eesti Maaülikooli mullateaduse professor ja õppetooli juht Alar Astover. Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligi 14% meie muldkattest ning neid võid leida peaaegu kõigist Eesti piirkondadest.

Veebikaamera pilt IceAge, LK foorumist

Rasvatihased, rohevindid, põldvarblased…

Kes linde toidavad need teavad, et esimesed saabujad on juba hommikuhämaruses rasvatihased – seda märkavad ka talilinnukaamera jälgijad.

Kõige varasem on muidugi mõni vanem, hästi ümbrust tundev ja ligiduses ööbinud rasvatihane. Koos sinitihastega tegutsetakse rahumeelselt ja kenasti järjekorras - vanemad, suuremad linnud eelisjärjekorras. Viimasteks saabujateks tihaste hulgas jäävad salutihased. Tihaste päralt jääbki esimene kolmveerandtund.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Sajandivanuste tavade uurimisel tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, kuid aeg-ajalt õnnestub teadlastel rääkima panna ka tummad allikad, näiteks loomaluude arheoloogilised leiud. Loomsete jäänuste kõnevõime sõltub suuresti nende säilimisastmest. Lindudel, nii nagu kõikidel selgroogsetel, säilivad kõige paremini luud, kuid soodsates oludes võivad pikalt säilida ka munakoored.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nüpli maastik. Otepää looduspark

Lund sajab ja sajab. Maapind on Tartu ümbruses kaetud nii paksu lumega, et mõttes arvan seda juba räästani ulatuvat. Ja ka tegelikult on teerajalt kokku kühveldatud hang mulle juba puusani. Aga ilmateenistuse lumekaart näitab ikka alla kahekümne sentimeetri.

Eelmise nädala keskpaigas otsustasin selgust saada, kui paks on siis see lumekiht mu maja ees. Leidsin lapse rohelise koolijoonlaua ja surusin hange. Lootuses muidugi, et kõik selle kolmkümmend sentimeetrit hangesügavusse sukelduvad. Aga võta näpust! Esimese hooga jäi joonlaud pidama 10 sentimeetri peal, siis tuli lume sees vastu ilmselt eelmise aasta jõulusula koorik. Kui ka sellest joonlaua läbi surusin, siis jäigi vaid tühised 13 sentimeetrit.

Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Päike, vesi, lumi ja jää jõe kaldal

Püsisid mõõdukalt külmad talveilmad.

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus nädala jooksul -2,2 kuni -4,5 kraadi vahel, mis on tavapärasestühe kuni kahe kraadi võrra soojem. Nädala maksimaalseks õhutemperatuuriks registreeriti +0,2 °C reedel, minimaalseks -12,4 °C laupäeva ja pühapäeva vahelisel ööl.

Lund sadas peaaegu igal päeval ja reedel tuiskas.

Jäide

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Lindude toidumajal võib mõnikord näha ka põhjatihast. Kuigi esmapilgul on põhjatihast temaga sarnasest salutihasest keeruline eristada, on põhjatihasel ülapool hallim ja must kurgulaik suurem. Kõige olulisemaks eristavaks tunnuseks on põhjatihasel kokkupandud tiival suleservadest moodustuv selgelt heledam ala ehk tiivapaneel.

Põhjatihane / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Eesti Lepidopteroloogide Selts valis tänavuse aasta liblika

Foto Kaidi Kivi

Kuslapuu-sõrmiktiib

Kuslapuu-sõrmiktiib        Pterotopteryx dodecadactyla

Päris haruldane liblikas, keda Kaidi Kivi pildistas 26. juunil 2016. aastal Hiiumaal. Muuhulgas on  liik jäädvustatud Eesti Lepidopteroloogide Seltsi logol, kes tänavuse aasta liblika valis: http://www.lepidoptera.ee/

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Tihastest, kes talilinnukaamera ette satuvad, tunneb ära ka salutihase, endise nimetusega sootihase. Talvel tegutsevad salutihased segasalkades koos teiste tihastega ning külastavad meelsasti ka lindude toidumaju – lisaks peamiselt putukatele ja teistele väikestele selgrootutele on salutihase toiduks talvepoolaastal ka taimede seemned.

Kui kahtlustate, et mõni salutihane käib toidumaja juures sagedamini kui ta seemneid süüa jõuab, siis teadke, et salutihasel on kombeks soetada mustadeks päevadeks talvevarusid. Varude asukohta suudavad nad meeles pidada tänu hästi arenenud hipokampusele ehk ajukoore osale, mis aitab asju meelde jätta. Võrreldes rasvatihasega on salutihase hipokampus kolmandiku võrra suurem.