jaanuar 2019

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmise nädala tegijad olid muidugi punane kuu ja külmalaine. Viimane naelutas meid rohkem koduseinte vahele kui tahtsime. Siin Eestimaa idakaares on tõesti ikka nii külm, et toaski läheb käiku kogu villasest lõngast kootud riietusesemete arsenal.

Termomeeter, mis aknalauale seatud, kipub näitama sees ja väljas aina ühesuguseid temperatuure, ainult märk ees on erinev. Kui väljas langeb temperatuur -20 kraadini, siis saab ka toas ahjule rohkem “hagu antud”.

Ja kõige kummalisem on seejuures kuulda, et kusagil Pärnumaal jäi traktor porri kinni, sest maa lumekihi all ei ole veel läbinisti külmunud ja lumi ei lase pakasekraade ligi. Meie mägisemas Eestis on aga kaevud taas tilgatumad.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Kaameraga toidumaja on aeg-ajalt külastanud ka hallpea-rähn (hallrähn). Kuigi hallpea-rähni peamiseks toiduks on putukad ja nende vastsed, sööb ta talvel meelsasti inimese poolt pakutavat rasva ja rasvapalle ning ka taimset toitu, näiteks marju. Suvel võivad suure osa hallpea-rähni toidust moodustada sipelgad ja nende nukud.

Kopra alalõualuu Pulli mesoliitilisest asulakohast (AI-4476). Lõikehambaid võidi kasutada tööriistana uuristamiseks. Neid võidi alalõualuust eraldada või kasutada koos luuga, mis oli heaks käepidemeks

Kuigi kobrast (Castor fiber) ei pruugita Eesti põlisasukaks pidada seoses tema vahepealse kadumisega meie faunast, siis tegelikkuses on see usin ja töökas loom siin toimetanud juba aastatuhandeid. Kopra ajalugu ulatub meil tõepoolest 10 000 aasta taha ning sõltudes tema maiste jäänuste ehk luude dateerimismeetodi täpsusest, on vastavad tõendid isegi umbes 10 500 – 10 700 aastat vanad. Mis need tõendid siis õigupoolest on ja kuidas me nii ammuse aja taha üldse näeme?

Fotod Arne Ader

Leevikesed söövad oblikaseemneid

Leevike        Pyrrhula pyrrhula

Värvikaid leevikesi lumerikkal talveajal looduses märganud suusatajale toob kohtumine kindlast naeratuse huulile ja arvatavalt jagatakse hiljem kohtumise muljet lähedastega, kui veel  õnnestus telefoniga pilt jäädvustada.

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Härmatis aknaklaasil

Nädala alguse kuuvarjutus oli vist midagi sellist, mis kedagi külmaks ei jätnud. Ainult ilma. Aga müstiliselt punapõlevalt taevas hõõguv kuu täisvarjutuse ajal oli tõeliselt lummav vaatepilt. Sellist pilti saame taas näha alles mitmete aastate pärast ja sedagi vaid siis, kui juhtub taas olema selge päev.

Aga nüüd on kuu jälle kahanevas seisus ja see on hea aeg korrastada oma kodu, mõtteid ja ka virtuaalmaailma. Küllap tasub enne sõbrapäeva vaadata üle oma sotsiaalmeedia ja tõsta esiplaanile tõelised sõbrad. Veel parem, käia neil külmadel päevadel sõpradel tõesti külas.

Mul on kombeks peale suuremate tööde lõpetamist korrastada ka oma arvutit, eelkõige siis kaduajal, et saada arvuti tõesti puhtaks.

Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering annab teada

Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi erakorraline talimatk 2019: idast läände

26. jaanuarist kuni 7. veebruarini matkavad Tartu Üliõpilaste Looduskaitseringi (TÜLKR) liikmed läbi Eesti Peipsi järvest Matsalu laheni. Peamine eesmärk on looduses viibimine, kuid lisaks hinnatakse eneseharimise eesmärgil ja ülevaate saamiseks matkateele jäävaid raielanke.

Foto Wikipedia

Jõesilm

Eesti rahvuskalaks valiti 2007 aastal räim.

Esmakordselt valiti ajakirja Kalastaja ja seotud organisatsioonide ning ühenduste osalusel tänavuse aasta kalaks – jõesilm. Igati mõistlik ettevõtmine, et aasta jooksul tutvustada silmu ja meie looduses esinevaid sarnaseid liike veidi lähemalt.

Jõesilm ehk sutt       Lampetra fluviatilis    

Jõesilmud kuuluvad sõõrsuude klassi. Teadlased on aastaid vaielnud, kas ongi kalaga, aga kalaks jõesilme nüüdseks ikka peetakse.