november 2019

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hiireviu heinapallil ( www.loodusemees.ee )

Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.

See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.

Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta ja võidate linnutundja nimetuse.

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Kaljo Põllu. Eesti maastik II

“Maale!” hõiskab iga üle kolmekümnese hing kevadeti. Me tahame pista näpud mulda, kõpitseda üles vanaisa ehitatud taluhäärberi, rookida puhtaks põõsastevahed, lõigata õunapuud, süvendada saunataguse tiigi, tuua sinna sibelevad kalad ja võtta murutraktori asemel kanad ja lambad...

Ja nii see algabki!

Kas lisaks hõikele “Maale!” lisandub sellele ka rõõmus “Elama!” “Maale elama!” Kas loovutame mugavuselu looduserütmis võnkumisega.

Senikaua, kui me ei pea maal loomi, võime võnkuda hoopis linna ja maa vahet.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Raagus mets ( www.loodusemees.ee )

Haavapuu on üks puu, mida kõige parem kallistada. Tal on hea sile, otsekui siidine, koor ja võimas okstekroon peakohal. Ja kuigi metsamehed tahavad kõik vanemad haavad maha raiuda, eriti sellised, millel mustad kabjad küljes ehk siis haavataeliku viljakehadega, sest need söövat haavapuudel südame seest, siis just sellised haavad on haavarohuks haigetele südametele, kes tahavad puudega kõnelda.

Haab on olnud püha puu läbi aegade. Ehk veidi-veidi „pahapoiss“ pühapuu, sest temast olevat tehtud Jeesuse ristipuu ja nii on loodud ohtralt kaugete maade lugusid, et just sellepärast haava lehed värisevad.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kesalilled ( www.loodusemees.ee )

Rohurohelise aeg hakkab selleks aastaks otsa saama. Kord on rohelisel lumekuhi peal, küll vihm halastamatult peksmas.

Selliste ilmaga ei suuda enamus taimi iseendaks jääda ja ammugi oma soo jätkamise peale mõelda. Ometi on üks taimeke, kes praegugi oma kollast südant ja valgeid udusulgi külma novembripäikese poole sirutada püüab.

See on kesalill. Tõesti, see taimeke võib õitseda veel lume alt tulnuna, aga ta on ka kevadel esimestel lumesulamislaikudel õieehtes. Niivõrd kiire on tal järglaste saamisega. Pole kindel, kas kõik praegu õitsevad seemned valmis saavad, aga vähemalt taim püüab.

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Fotod Arne Ader ja SA Virumaa Muuseumid

Laiuse voor. Vooremaa ( www.loodusemees.ee )

Rekord nr. 52. Laiuse voor.

Eesti kõrgeim ja suurim voor asub Vooremaa voorestiku põhjaosas kuue kilomeetri kaugusel Jõgeva linnast. Merepinnast 145,4 meetrit kõrgemal. Voor ise on järsu lääne ja lauge idanõlvaga, umbes kümme kilomeetrit pikk ja kaks kilomeetrit lai.

Eesti Ornitoloogiaühing kutsub osalema

Foto Arne Ader

Siidisaba õunapuul ( www.loodusemees.ee )
 

Reedel, 15. novembril algab iga-aastane maismaa talilindude loenduse hooaeg. Eesti Ornitoloogiaühing kutsub loendust tegema nii kogenud linnutundjaid kui ka uusi huvilisi.

Talve jooksul on linde vaja loendada kolmel korral enda valitud piirkonnas ja rajal. Esimene loendusperiood on 15.–28. novembrini. Vaatleja peab tundma talilinde hääle ja välimuse järgi. Loenduseks tuleb valida umbes 10 km pikkune rada, mis võib kulgeda läbi erinevate maastike.

Loendust tuleks teha hea ilmaga ja valgel ajal. Üles tuleb märkida kõik nähtud ja kuuldud linnud, andmed sisestada vaatlusankeeti ja saata ankeet Jaanus Eltsile:

jaanus.elts@eoy.ee

Art Villem Adojaani reisikiri

On selle aasta 10. juuni. Läbisin mõni minut tagasi Tallinna lennujaama turvakontrolli ja ootan nüüd reisi esimest lendu. Kokku saab neid olema neli: Tallinnast, Varssavist, Amsterdamist, Dallasest Cancuni. 18 kg kaalunud matkakott reisib ilma minuta esmalt Amsterdami ja sealt edasi Cancuni. Käsipagasisse mahutasin kõik fotovarustuse, arvuti, akupangad jms, mistõttu kaalub käsipagas tõenäoliselt rohkem, kui lubatud. Õnneks seda ei kontrollita. Kui lennates või lendude vahel tekib aega, saan teha veidi eeltööd nii lindude kui ka hispaania keele vallas.

Kõigepealt vabandame vaatajate ees, sest lootsime kaamerastriimide katkestusele kiiremat lahendust.

Hetkeseis on selline, et peame rakendama uue edastusplatvormi. Kui kiirelt nimetatu meil õnnestub, näitab aeg, kuid hilissügis on nende tööde teostamiseks igati sobiv, kuna loodusest ülekantavat hetkel napib.

Video salvestas Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

Videol nähtav laanepüü on toitudes peenikestel kaseokstel minetanud ümbritseva suhtes tähelepanu

Laanepüü        Tetrastes bonasia

Meie looduse suuremate metsaalade põlisasukad on üldjuhul kõige võõra suhtes arglikud. Metsiste väiksemad sugulased, aga seejuures meie arvukaimad kanalised.

Läbi aasta tegutsetakse oma pesapaikade läheduses: peamiselt segametsades, kus kasvavad nii lepad, kased, haavad, kui sarapuud sest nende puude pungadest, urbadest ja võrsetest toitutakse talvisel ajal.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Päike muutis loodusvärvid erksaks

Nädal kujunes sombuseks ja sajuseks. Päike tuli pilvede tagant lühikeseks ajaks nähtavale ainult pühapäeva õhtupoolikul.

Kõige soojem oli ilm pühapäeval, kui maksimaalne õhutemperatuur tõusis 10,4 kraadini ja öösel langes 5,8 kraadini. Ööpäeva keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati kaheksa kraadi, mis ületas tavapärast seitsme kraadi võrra. (Vaatlusrea keskmisena on esinenud Jõgeval selline ööpäeva keskmine õhutemperatuur septembri lõpus-oktoobri alguses.)

Nädala kõige külmemaks päevaks kujunes neljapäev. Sel päeval tõusis maksimaalne õhutemperatuur 0,1 kraadini ja öösel oli üks kraad külma. Öösel sadas lund ja hommikuks oli õhuke lumekord maas, mis päeva jooksul ära sulas.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Mitmete linnuliikide ränne jääb kergesti silma. Näiteks suuri hane- või sookureparvi märkame sügisel sageli, teravam silm suudab kerge vaevaga ka värvuliste parvi näha. Rännet on hea jälgida rannikul, sest sedamööda suunduvad paljud linnud lõunasse. Kuigi röövlinnud reeglina parvi ei moodusta, on siiski piirkondi, kus nad rände ajal koonduvad.

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Mutimullahunnikud ( www.loodusemees.ee )

Mul on kombeks nädala jooksul teha ikka üks veidi pikem retk loodusesse, otsekui käik rohelisse kirikusse. Aga eelmisel nädalal puikles kogu keha õuemineku vastu ja kuigi Looduskalendri-mees Gennadi Skromnov tuletas taas meelde igikestvat tõde, et pole halba ilma, on vilets varustus, siis kavaldasin ilma üle.

Istusin eelmisel teisipäeval oma raudruuna ja tippisin tema ajju sisse sõna “Obinitsa” ning lasin elektroonikal end kanda Tartust otseteed Setomaale Epp Petrone Päivä tallu. Aga kusagil peale Räpinat sain aru, et usaldama peab siiski iseenda mõistust, eriti sellise laussaju puhul, nagu sel hommikul oli.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Värbkakk ( www.loodusemees.ee )

Mul on meeles üks novembrihommik, kus sattusin kogemata vaatama tõtt pisikese ja armsa linnuga – värbkakuga. Pilk, mille ta mulle heitis, jõudis noolena otse südamesse. Aga ma jõudsin ka mõelda, et kas värbkakud suudavad samamoodi oma saakloomi hüpnotiseerida nagu maod. Samas olen lapsepõlves näinud, kuidas kinnipüütud värbkakk jälgib silmadega liigutatavat sõrme, nagu oleks ise hüpnoosis.