november 2019

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Merikotkas ( www.loodusemees.ee )

Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tume kotkakontuur taevas või lendab ta lohvaki-lohvaki kusagile omi asju ajama.

Tundsin sotsiaalmeedia kaudu huvi, et kui palju on inimesed kotkaid meie taevas märganud ja tundub, et neid jagub nüüd igale poole. Veel pool sajandit tagasi oli kotkast kohata suur õnn, aga nüüd on tänu Kotkaklubi tublidele inimestele tõusnud meie merikotkaste arvukus vähemalt viiesaja linnuni. Ja on siis kotkad uudishimulikud inimeste elu jälgima või paistavad need kõrgel õhus hõljuvad linnud tõesti kaugele, siis ongi kotkaste kohtamine väga sage.

Eriti sagedaks muutub see mererandades ajal, kui Soome merikotkad tulevad külma ja nälja survel Läänemere randadesse toitu otsima.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kukerpuu (  www.loodusemees.ee )

On üks taim, mille nimi mulle kuidagi meelde ei jää. Aga just praegu jääb ta meile silma. Oma ilusate leekivpunaste marjadega, mis justnagu kõrvarõngad kõikjal linnas põõsate küljes ripuvad. Barbariss. Muidugi barbariss ehk keerulise omamaise nimega kukerpuu on ta nimi.

See väike, peamiselt Loode-Eestis ja saartel looduslikult kasvav põõsas on üks okkapundar. Ega neid ahvatlevaid punaseid marju korjata lihtne pole. Aga vanal ajal on tema marju peetud eriti väärtuslikuks äädika saamise paigaks, teda ongi nimetatud pigem äädikamarjapuuks. Oma hüüdnime barbaris on ta saanud vene keelest ladinakeelse nime järgi – kukerpuu kollased kroonlehed meenutavad konnakarpi ja just nii kõlab see araabia keeles ‘berberi’.

Hiite Maja SA annab teada

Rahvusvahelise hiite kuvavõistluse peaauhinna võitis  Aleksei Nasõrovi  foto Marimaal toimunud ühispalvusest. Lummaval  ja ajatuna tunduval must-valgel kuval on näha hiiemetsas põlvitavaid ja seisvaid inimesi.

Võidupilt jäädvustati  soome-ugri tänavuses kultuuripealinnas Marimaal Mokri rajooni Untšo (vn k Šorunža) küla Mer Oto hiies sügispalvuse ajal.

Autor Aleksei Nasõrov töötab Venemaa uudisteportaali RIA fotokorrespondendina. Võidupilti kommenteerides sõnas ta, et looduslikke pühapaiku pildistades on vaja vaadata neid südame ja hingega.

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 

Eelmisel laupäeval rääkisin maalemineku kutsest, sellest, millele naljalt vastu ei saa ükski eestlane. Maaõhk ja metsaelu on meil veres ja emapiimaga sisse imetud.

Tõsi, on rida inimesi, kes maaelu üldse ei armasta. Need on sageli inimesed, kes on lapsepõlves saanud mõne valulise kogemuse.

Aga enamus, kes laupäevahommikul Maahommikut vaatab või mõnd maaelu ajakirja või -lehte loeb, saab otsekui välgutabamuse: “Ma tahan elada vanas palkmajas, teha kitsepiimast juustu ja kõndida kohvitass näpus mööda lillelist heinamaad!”

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Teadusuuringuid, mis sedastavad viimase kümne aasta jooksul intensiivistunud valgusreostuse mõju loomade elukäigule, leiab üha rohkem. Tehisvalgus mõjutab asulate, tööstushoonete või muu taristu läheduses elavate päevase eluviisiga loomade und, kuid mõnel juhul soodustab pesitsemist. Näiteks meelitavad tänavalambid ööliblikaid, neist toituvad päevase eluviisiga linnud võivad pikendada tavapärast toitumisaega öötundide arvelt; on ka teada, et öösiti ületavad rändavad linnud linnu kõrgemalt kui maapiirkondi (loe siit).

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Fotod Arne Ader

Neeruti mõisa allee. Foto VikipeediA

Rekord nr. 55. Unikaalne Neeruti mõisa allee.

Neeruti mõisa vahtra allee on mõlemalt poolt kaherealine, mis on ise unikaalne nähtus. Allee rajati juba mõisnike ajastul.

Joaveski juga. Loobu jõgi, Lahemaa ( www.loodusemees.ee )

Rekord nr. 56. Unikaalne Joaveski joastik.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Pruun-suurkõrv ( www.loodusemees.ee )

Öösel hiirekrõbina peale ärgates tuleb jälle pähe ütlus “hiirvaikne”. No ei ole vaikne. Aga ühel hetkel saabus mulle arusaamine, et vanarahvas on tegelikult ka nahkhiiri hiirteks pidanud ja ehk on aastasadade jooksul algus kaduma länud. Nahkhiirevaikne on tõesti vaiksemast vaiksem. Kuigi nemadki suudavad suvel majavoodri vahel oma järglasi ilmale tuues päris valjult krabistada.

Aga nii suvetaevas, kui ka praegu koobastes ja keldrites oskab ta küll omi asju hiirvaikselt ajada.

Foto VikipeediA

Praegusel ajal näeb kiilassilm sedamoodi välja

Harilik kiilassilm       Chrysoperla carnea

Suvekodusse või suvilasse minnes võid avastada, et Sinu elamises on leidnud omale talvituspaiga õrnade ja läbipaistvate, veidi läikivate tiibadega, meie kodude ümbruses tegutsevad igati kasulikud putukad - harilikud kiilassilmad. Katsu nende sissetungi leebelt taluda sest suvel hävitavad nende vastsed aedades, parkides või kodumetsas hulgaliselt lehetäisid.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Ornitoloog ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari

1. osa

Jaanuarikuu lõpupäevil potsatas minu postkasti kiri teadurilt Kevin Le Restilt Prantsusmaa rahvuslikust jahi ja eluslooduse asutusest (Office National de la Chasse et de la Faune Savage; ONCFS) küsimusega, kas temal koos kolleegidega oleks võimalus püüda Eestis septembri lõpus ja oktoobri algul ehk vahetult enne rände algust 15 metskurvitsat. Eesmärk oli paigaldada GPS-saatjad ja lindude rännet jälgida.

Metskurvitsa portree / Foto: Damien Coreau

Foto Arne Ader

Kukerpuu marjad ( www.loodusemees.ee )

Harilik kukerpuu        Berberis vulgaris

Põhja-Eestis ja Läänemaal hulkuja märkab seda põõsast nii avatud kasvukohtades, kui metsateede veertes punaste ja piklike, umbes pooleteise sentimeetriste marjadega, mille otsas ripub niiskete sügisilmade aegu veetilk. Tegu pole puudele jäänud nn „mürgimarjadega“ vaid rahvakeeli barbaristiga või hapumarjapuuga ja need marjad on mahlaselt maisvad, kuid hapud, milles paar-kolm kõva seemet, aga mekivad hästi jalutamise ajal näksida.

Fotod Arne Ader

Urvalinnud kasel ( www.loodusemees.ee )

Urvalind      Carduelis flammea

Metsatundras ja tundras pesitsenud urvalindude läbiränne algas oktoobrikuus ning tuulevaiksemate ilmadega märkame puudel tegutsevaid salkades urvalinde.

Rännatakse suurtes parvedes, kus vahel kuni tuhandeid linde. Meile talvituma jäävate urvalindude arvukus võib aastati äärmiselt kõikuv olla.

Lindude söögimajade lähedusse ilmutakse alles pakaseliste ilmadega, aga ka siis salkades. Armsa olemisega, tundrates pesitsenud linnud inimest eriti ei pelga.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Tiit Keppart

Kännukatik (vääris-elupaiga sammal) kahe kuuseokkaga

Jätkusid sombused ja soojad ilmad.

Hommikud olid valdavalt uduvinesed või udused. Aegajalt sadas udu- või nõrka vihma. Kogu nädala sajusummaks kogunes kolm millimeetrit.

Valgust oli päeval vähe, mis muutis toad hämaraks ja sundis siseruumides elektrivalgust kasutama.

Päike tuli pilvede tagant nähtavale ainult teisipäeval ja reedel.

Keskmine relatiivne õhuniiskus ületas enamikel päevadel 90%, minimaalne langes ilmajaama andmeil 75...92%.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Öösel saaki jahtiv lind võiks jääda saagile märkamatuks, mistõttu peaks linnu sulestik olema tume. Tume sulestik on tõhusaks kaitsevärvuseks ka päevasel ajal, mil näiteks puhkavad kakud võivad ise kiskja saagiks langeda.

Loorkakkude (Tyto alba) seas, kes jahivad saaki valdavalt samuti öösel, on kahe erineva sulestikuga isendeid – heleda ja tumeda; heleda isendi alapool on peaaegu üleni valge, tumedad isendid on aga üleni punakaspruunid. Eesti kakkudest esineb värvusvariatsioon kodukakul (Strix aluco) – on nii tumeda kui ka ruske sulestikuga isendeid.

Keskkonnaamet korraldab õpilastele viktoriini

Kõigi viktoriinis osalejate vahel loosime välja 12 „Tarbi vähem!“ stardikomplekti

Keskkonnaamet kutsub kõiki 7.-9. klasside õpilasi osalema jäätmetekke vähendamise nädala veebiviktoriinis 18.-29. novembrini Keskkonnaameti kodulehel.

Üleeuroopalist jäätmetekke vähendamise nädalat (European Week for Waste Reduction) tähistatakse novembrikuu eelviimasel nädalal. Tänavuse nädala hüüdlause „Muuda oma harjumusi, tekita vähem jäätmeid!“ kutsub muutma oma igapäevaseid tarbimisharjumusi, et oluliselt vähendada tekkiva prügi hulka.

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Valge-toonekurele paigaldatud tehispesa ( www.loodusemees.ee )

Eelmisel nädalal tegid mulle kõige rohkem nalja meie loodusesse ilmunud rohemütsikesed. Ei, need pole põhjamaalt saabunud päkapikud, mütski pole neil teravatipuline, vaid lai oksakübar. Kas olete vaadanud, mis sügisel meie toonekurepesadega juhtub?

Septembrikuus, kui valge-toonekured talveks ära Egiptimaale lendavad, siis jäävad suured oksakuhilad elektriposti otsas neid taga igatsema. Igatsusest hakkab sellel oksakübaral kasvama lillerahvas, peagi on hästiväetatud oksakuhilal roheline mitmekümne-sentimeetrine roheline harjas peas. Maast on raske uurida, mis taimedega on tegu, aga küllap seal maltsa ja lemm-maltsa ja ehk nõgestki kasvab. Igatahes peab see olema üks lämmastikku nautiv seltskond.