Merca ja Setomaa rotid
Nii rändrott (pildil) kui kodurott sõltuvad talvel inimeste elupaikadest.
Ave Kruuseli foto
Kuus suve tagasi ostsime Küllätüvä külla talu, mis oli neliteist aastat tühjana seisnud. Esimene talv möödus meil täiesti närilistevabalt. Ju nad olid harjunud inimvabast tarest kui postist mööda käima: pole sooja ega toitu. Järgmise aasta talvel kolis pööningule isane kodurott. Esialgu käitus ta viisakalt. Ma jätsin elakesele tare peale kuivanud leivakontsikuid. Ent mingil hetkel otsustas rott ka inimeluruume inspekteerima hakata.
Paistis, et minusse suhtus ta viisakalt: kui ma üksi tares ööbisin, turnis omaette anomanulgas, aga mu elukaaslasel jooksis öösel paar korda üle näo. See loomakesele saatuslikuks saigi – mees rabas ta kinni ning pitsitas surnuks...
