detsember 2021

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Salutihase heaks määramistunnuseks on ka pisike valge täpp nokatüvikul, mida näeb siiski vaid väga lähedalt vaadeldes või fotolt (www.loodusemees.ee)

Üks tihaseliikidest, kes talilinnukaamera ette satub, on ka salutihane, endise nimetusega sootihane. Talvel tegutsevad salutihased segasalkades koos teiste tihastega ning külastavad siis ka lindude toidumaju. Lisaks peamiselt putukatele ja teistele väikestele selgrootutele on salutihase toiduks talvepoolaastal ka seemned.

Ilmunud on uus ravimtaimeraamat “Meie maarohud”, autorilt, kes ka Looduskalendris aegajalt kirjutab.

Kristel Vilbaste on avaldanud mitu loodust ja ravimtaimi tutvustavat bestsellerit.

Äsja ilmunud raamatus on lähenemine isiklikum. Autor jutustab oma lapsepõlvest, avaldab suguvõsa tarkusi, aga kõneleb ka imerohtudest ja moevooludest, terveks söömisest, taimedega tossutamisest, herbaariumi tegemisest, metsas toidu leidmisest, taimeravi võlujõust. Enda kogemuse põhjal räägib ta sellestki, kuidas tegelda taimedega nii, et kogumiskirg ei tapaks, vaid aina tugevdaks armastust nende vastu.

Jäljerea pildistas LK-team

Jälg Oti küla lähistel

Hunt ehk susi       Canis lupus

Suure koera ja hundi jäljed on väga sarnased - hundil veidi piklikumad ning justkui teravamad (keskmiste varvaste küünised on üksteisele lähemal). Lumega liiguvad hundid üksteise jälgedes ja peab mitu looma on jäljes liikunud.

Hundi esikäpa pikkus on kümne, üheteistkümne sentimeetrine ja tagakäpp sentimeetri jagu lühem.

Jälgi pildistas LK-team

Suure kuldi jäljed

Metssiga       Sus scrofa

Metssigade arvukus meie metsades hakkab tasapisi taastuma SAK-i aegsest madalseisust.

Metsigadel on kätte jõudnud aasta tähtsündmus – jooksuaeg, kui pannakse alus uuele põlvkonnale.

Pildistas LK-team

Valgejänese rahulik „lonkimine“

Valgejänes        Lepus timidus

Valgejänesed elutsevad kuuse alusmetsaga metsades (talvel ka soodes) ja Lääne maakondades kadastikes. Kui halljäneseid märkame liikumas avamaastikel ja põldudel, siis valgejänesed on meie looduses metsaelanikud.

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Illustreerivad fotod Arne Ader

Sanglepalodu ( www.loodusemees.ee)

Rekord nr. 372        Vanim must lepp

Sanglepp ehk must lepp       Alnus glutinosa  

Musta lepa eluiga jääb meil tavaliselt 100-130 eluaasta vahemikku.

Rekordpuu vanuseks võiks hinnata 150 aastat. Sanglepp kasvab Lääne-Virumaal Haljala vallas Sagadi mõisa alleel.

Sanglepp – lodumetsade valitseja: LINK

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Pasknäär ( www.loodusemees.ee )

Musta-valgega viirutatud helesinise tiivanukiga pasknäär on sage lindude toidumajades pakutava rasva, seemnete ja pähklite söömas käija. Kõigesööja paskääri toiduks on marjad, seemned, puude viljad, putukad, ussid, pisinärilised ning ta rüüstab ka teiste lindude pesi.

Sügisel peidab pasknäär talvevaruks sambla alla või puude koorepragudesse suure hulga tammetõrusid ning kuigi vareslasele omaselt on pasknääri ruumimälu väga hea, jääb osa tõrudest talvel leidmata. Need tõrud hakkavad kevadel kasvama ja nii on pasknäär peamiseks tammede levitajaks.

Kirjutas ja pildistas Sandra Urvak, Keskkonnaameti kultuuripärandi spetsialist

Haabjaga Soomaal

Teisipäeval, 14.12.2021 otsustati Soomaa ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine lisada UNESCO inimkonna kiireloomulist kaitset vajava kultuuripärandi nimistusse. See on tähelepanuväärne tunnustus, mille tähtsust Soomaa kultuuripärandi hoidmisele on võimatu üle hinnata.

EOÜ kutsub teada andma

Foto Arne Ader

Nurmkanad ( www.loodusemees.ee )

Nurmkana, varemalt põldpüü        Perdix perdix

Eesti Ornitoloogiaühing ootab teateid nurmkanade salkadest, kes käivad praegusel ajal aedades või talude lähedal püsivalt toitumas.

Kogutav info on suureks abiks nurmkanade elupaigakasutuse uuringus.

Teated palume saata Liis Keerbergile aadressil:

liis.keerberg@eoy.ee

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Põldvarblase tunneb lihtsasti ära valgel põsel oleva musta laigu järgi. Sulestiku põhjal põldvarblastel sugu eristada ei saa, kuid suurema musta kurgulaiguga isaslinnud on sotsiaalselt kõrgemal positsioonil (www.loodusemees.ee)

Lindude toidumajal näeb sageli seemneid söömas ka põldvarblasi. Kuna enamasti tegutsevad põldvarblased salkadena, võib neid mõne rikkaliku seemnevalikuga toidumaja juures talve üle elada isegi sadakond. On tähelepanuväärne, et Mandri-Eestis on põldvarblased üldlevinud, kuid saartel aga haruldasemad.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Nädala alguses oli Pedja jõgi osaliselt jäätunud

Nädal algas pakaseliste ilmadega.

Esmaspäeva keskmiseks õhutemperatuuriks arvutati Jõgeval ‑21 °C ja teisipäeva -23 °C, mis on kogu vaatlusrea (1922-2020) keskmisest 19…21 ja normist (1991‑2020) 20…22 kraadi võrra madalam. Nädala minimaalseks õhutemperatuuriks registreeriti teisipäeval Jõgeva linna idapiiril asuvas ilmajaamas -27,4 °C.

Maapinna lähedal oli külm veelgi tugevam. Meteoroloogiaväljaku lähedal  mõõdeti lume pinnal  -32 °C.

Maksimaalne õhutemperatuur tõusis teisipäeval -18,5 °C.

Foto Remo Savisaar

Jäljerida LK-team

Ilves

Harilik ilves ehk ilves      Lynx lynx

 

Ilveste arvukus hakkas langema 2008. aastal, kui meie metsades oli umbes sajakolmekümnel emasloomal pojad.

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Sinitihane  (www.loodusemees.ee)

Kaameraga toidumajal askeldab teiste lindude seas vilgas sinine lind – sinitihane. Kuigi tema toiduks on peamiselt putukad ja teised väikesed selgrootud, toitub ta talvepoolaastal ka taimede seemnetest-marjadest ning maiustab hea meelega inimese poolt pakutavate päevalilleseemnete ja rasvaga. Meelepärase puudumisel võib ta süüa ka puude pungi.

Jäljeread LK-team

Foto Arne Ader

Halljänes ( www.loodusemees.ee )

Halljänes      Lepus europaeus

Halljänesed on kohanenud meie looduse, kui toodi Eesti mõisatesse jahipidamise eesmärgil. Samuti toimus aeglane looduslik levik lõuna poolt, kui Põhja-Eestis võis halljäneseid kohata 18. sajandil, siis Liivimaal juba paar sajandit varem.