Õuesõpe ja koolifüüsika

Postitas Looduskalender - L, 17.06.2017 - 10.10
Autorid

Pilt ja tekst Kristel Vilbaste

Video Mikk Sarv

Image
Sisu

Taimekast

Oleme Mikk Sarvega 2004. aastast õpetanud õpetajatele, kuidas õues õpetada. Kuidas lapsed saaksid vahetus keskkonnas kõigi meeltega õppida asju, mis neile eluliselt vajalikud on. Koostasime kunagi isegi nimekirja, 10 oskust, mis peaks laps üheteistkümnendaks eluaastaks selgeks saama. See algas tikutõmbamise oskusest ja lõppes keha kergendamise oskusega looduses. Kas olete neid oma lastele õpetanud?

Nüüd, kus alustasime Mikuga õuesõppe õpiku kokkupanemist ja mis peaks kirjastusele olema septembriks üle antud, siis otsime ehedaid näiteid elust, mida praktilise poole ülesannetesse lisada.

Ja vahel on nii, et kui midagi tegema hakkad, siis laob mingi kõrgem vaim Sulle justkui kandiku peal selliseid näiteid ette.

Ligi kuu aega tagasi arutlesin oma Facebooki sõpradega, et kui kaugel peaks olema maitsetaimede peenar koduaias, et me ikka igal hommikul viitsiks sealt rohelist oma salatitesse, mõnumehudesse ja võileiva peale tuua. Arvasin, et asi on minu ealistes iseärasustes või lihtsalt laiskuses, et, vat, ei viitsi igal hommikul vudinal 15 meetri kaugusele peenramaale minna, et sealt sibulat, murulauku ja karulauku tuua. Aga selgus, et ka mõnede teistega on nii. Kuigi enamus kiitis hommikust õuejalutuskäiku.

Eriti rohelisevabaks jäid mu hommikud siis, kui oli vaja last hommikul kooli viia, siis saigi vaid kiiresti ahmatud köögilaualt poest toodud basiilikut.

Aga ükskord tõin poest basiilikupundi, mida oli kahju niisama ära süüa. See oli lihtsalt nii ilus ja elurõõmus, et pidin ta suuremasse mulda pistma.

Parasjagu oli ETV Terevisiooni-saates maitsetaimede rõdukasti rajamise õpetus ja nii siirdusin minagi aianduspoodi, et endale maitsetaimede rõdukast hankida. Kuna ma suvel tihti hoopis maakodus viibin, siis leidsin endale sellise suurema taimede kasvatus-kasti, millel veereservuaar all ja millel vahva punane nupuke, mis näitab ujuki abil, kui veehulk liiga väheseks jäänud.

Juhani puukoolist sain imeilusad liivatee-taimed ja rosmariini ja punet juurde, mu enda aia taimed on juba parajad puhmad. Turult tõin veel põõsastilli ja basiilikut juurde ning rõdukast sai uhke ja roheline, taimed juurdusid ilusasti ja suisa naeratasid, kui sealt hommikuti peotäie endale toidumaitsestamiseks küsisin. Pean küll ütlema, et sibulakraami järel ja Mall Värvalt kunagi saadud mesiputke järel käisin ikkagi peenramaal. Neid ei hakanud potitama ja need mulle kangesti maitsevad.

Kõik läks hästi kuni selleni, kui peale üht lämbet põuapäeva hakkas taevast valama. Justnimelt valama, mitte sadama. Kast oli pauguga vett triiki täis ja ma ei jõudnud enam seda liigutada, ei tuppa tõsta, ega kusagile varju alla lohistada. Igasugune varikatus oleks lennanud esimese äikesehooga, sest isegi rõdutoolid lahkusid paar korda päevas rõdult.

Kuna loodevihmavalingud aina jätkusid ja mu taimekast hakkas meenutama riisipõldu, siis tunnistasin sealsamas sotsiaalmeedias, et aidake, minu nõu on otsas. Ja on vahva, kuidas inimeste ühisajus peitub alati lahendus.

Kui esialgu pakuti võimalust kasti põhja auk puurida, siis see lahendus mulle ei meeldinud, sest milleks siis selline peen veereservuaariga kast, ükskord lõpevad ju vihmad, siis oleks jälle kastmissüsteemi vaja.

Aga mu isa lapsepõlvesõbra poeg, kellega ma olen ühe päeva lapsepõlves koos mänginud, füüsik Raivo Stern pakkus äärmiselt lihtsa lahenduse – tuleb ühendatud anumate põhimõttel voolikuga vesi kasti veereservuaarist välja lasta. Nii lihtne see asi ju ongi!

Muidugi jäi minu ülesandeks nüüd koolifüüsikale tuginedes lahendada tõeline õuesõppe ülesanne. Leida linnast peenike voolik, neid on mul maal küll kasemahla võtmiseks mitu tükki, aga linnas ei ühtki. Aga asja ajasid ära neli joogikõrt, mille üksteise külge ühendasin ja vooliku moodustasin. Ja siis ei muud, kui üks kõrteots veevalamise toru pidi kasti ja imeda, kuni vesi suhu jõuab, veevool tekib ning see kõrteots kasti alumisest pinnast allapoole. Mõne minutiga voolas üleliigne vesi mööda kõrtest voolikut kastist välja ja punane nupuke oli jälle normaalasendis. Tõsi, peale õhtuseid vihmavalinguid pidin taimekastile veelkord aadrilaskmist tegema, aga taimed on nüüd jälle rõõmsad ja mina ka.

 

Muidugi jäädvustas Mikk mu ponnistusi telefoniga ja Facebooki jagatuna on seda vaadatud tuhandeid kordi.

Eriti praegusel eksamiteajal tundub paljudele, ka mulle, et milleks füüsikat ja keemiat ja matemaatikat küll vaja on. Aga kindlasti on! Ainult me peame neid rohkem siduma eluks vajalike tegevustega.

Mis muud kui õue õppima! 63 vahvat õuesõppe ülesannet leiate ka minu uuest meremängude raamatust. Loitsime nüüd vaid üheskoos sooja suplusilma. Päikest!

meremängud

Raamatu leida raamatupoodidest.

Sildid