Efektne ja lähedalt pildistatud foto ilvesest kevadise oksarägastiku vahel ehib praegu ka aasta looma fotovõistluse "Metsakiisu salarajad" näitust RMK Tallinna kontoris.
Fotod: Remo Savisaar
Ühel kevadisel päeval andis sõber Peipsi äärest teada, et kohtas ilvest ning märkas ka selle ilvese murtud saaklooma – metskitse. Uurisin tema käest sealse maastiku ja olude kohta ning andsin nõu, kuidas looma hästi pildile võiks saada. Olin ise sellises olukorras juba olnud ja teadsin, et värskelt murtud metskitse juurde tuleb ilves enamasti tagasi.
Hammas on ilvesel verel ning oma saaki ta naljalt ei jäta. Looma varitsedes tuleb jääda kaugusesse, allatuult ning silma alt ära. Sealne maastik soosis sellist varitsemist.
Kaarti vaadates prognoosisin, kus ilves redutab ja kuhu ta ideaalis metskitse viia võiks - praegune koht oli ajutine. Ilves vinnab kitse kindlasti varjulisemasse kohta, kus ta häirimatult einestada saab.
Sõber teatas aga, et tema kahjuks minna ei saa ning küsis: „Tuled võtad üle?“ Võimalus näha ja võib-olla pildistada ilvest vabas looduses pani mind kohe oma plaane muutma. Uurisin veelkord kogu tausta-ala ja sättisingi kohe minekule. Jõudes kohale, liikusin autoga kiirusel umbes 40 kilomeetrit tunnis. Ühel hetkel vilksas ilves ootamatult üle tee 25 meetrit eespool. Seesama ilves!
Aeglustasin vaid natuke auto hoogu ja jätsin meelde koha, kuhu ilves läks. Nägin, kuhu ta varjus. Sõitsin autoga paarisaja meetri kaugusele, ilvese pilgu alt ära ja keerasin seal otsa ümber. Sättisin kaamera laskevalmis, objektiivi aknast välja ning hakkasin nüüd veel vaiksemalt lähenema. Lootsin ainult, et ilves on jätkuvalt seal ning et mul õnnestuks ta sellest rägastikust kiiresti üles leida. See ülesanne ei olnud kergete killast. Olles jõudmas selle koha juurde, lasin autol liikuda vabakäigul, jalg piduri juures. Otsisin pingsalt pilguga ja siis märkasin, kus ilves on! Jäin aeglaselt seisma.
Tundus, et ilves oli kindel, et ma teda ei näe. Õigupoolest ei pööranud ta mulle isegi tähelepanu. Mina aga närvitsesin – proovisin leida vaba augukest võsarägastikus, kus ilves välja paistaks ja oksi võimalikult vähe näo ees oleks. Küll teravustas kaamera okstele või siis värises kaader ära. Teadsin, et pean toimetama kiiresti ning tegin vaid mõned pildid, veendumata, kas need fotod said üldse teravad. Mul oli soov sealt kiiresti lahkuda, sest kartsin, et võin ilvese sellise lähikontakti puhul eemale peletada.
Nii lähedalt ma ilvest varem vaadelnud ei olnud. Soovisin mängida ka kaasa, et ma teda ei märganudki! Minu peatumine kestis maksimaalselt 10 sekundit ning seejärel sõitsin eemale. Alles siis hakkasin kontrollima pilte ja sain kinnitust, et osa pilte õnnestus!
Remo Savisaar
