märts 2016

Foto Arne Ader

Kuldnokk

Kutsume kõiki linnu- ja loodushuvilisi liituma Suvise aialinnupäevikuga! Praegu pole veel hilja päevikut avada, sest aialindude pesitsushooaeg on alles algamas. 

Eesti Ornitoloogiaühingu harrastusteaduse projekt Suvine aialinnupäevik on esimese kuuga kasvanud üle-eestiliseks vaatlusvõrgustikuks, kuhu kuulub ligi 350 aeda. Ainuüksi märtsikuu jooksul on andmebaasi sisestatud üle 5500 liigivaatluse, mis moodustab üle veerandi kõikidest eelmise aasta vaatlustest. Koos praeguseks enam kui 600 linnu- ja loodushuvilise abiga uurime välja, milliseks kujuneb tänavune pesitsusaasta Eesti aialindudele. 

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Keltsavaksik

Keltsavaksik         Alsophila aescularia

Keltsavaksik koorub nukust viimase lume sulamise ajal märtsi lõpus ning lennus võime neid märgata kuni aprilli lõpuni. Liblikas kannatab ka väikeseid miinuskraade, mistõttu külmad kevadööd teda „maha veel ei murra“.

Tegemist on 6. väljaandega aastaraamatute sarjas, mis annab ülevaate Keskkonnaagentuuri (2013. juunini Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut) meteoroloogilisest vaatlusvõrgust antud aastal, seal tehtud meteoroloogiliste mõõtmiste tulemustest, samuti kasutatud instrumentidest, muudatustest mõõtmismetoodikas jne.

Ülevaade antakse nii meteoroloogilise aasta (01.12.2014–30.11.2015) kui ka kalendrilise 2015. aasta kohta 25 jaama andmete alusel.

Ava aastaraamat (.pdf)

Eelmiste aastate aastaraamatud leiad siit.

Loodusmuuseum annab teada

Foto Arne Ader

Urmas Tartes

Loodusmuuseumis puhuvad soojad kevadtuuled!

Neljapäeval, 31. märtsil kell 18 ootame huvilisi Öökulli akadeemiasse, külas on entomoloog Urmas Tartes, kes räägib pulmakommetest putukariigis.

Akadeemias uurime lähemalt seda, kuidas putukad üksteist leiavad ning saame teada, kuidas putukad pulmi peavad.

Sissepääs muuseumipiletiga – täiskasvanud 5 eurot ning pensionärid ja õpilased 3 eurot.

Eesti Loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas aadressil Lai 29a

Eesti Keskkonnauuringute Keskus annab teada, www.klab.ee

Fotod Arne Ader

Sarapuu-urvad

Õietolm on välisõhus leiduv allergeen, mis tungib koos sissehingatava õhuga bronhidesse ning põhjustab õietolmule tundlike inimeste seas allergilisi vaevusi, sh astmat ning heinapalavikku. Kevadest sügiseni, puude ja taimede õitsemise aegu, on erinevate õietolmude kontsentratsioonid õhus kõrged.

Õietolmuallergia avaldub kõige sagedamini pollinoosina, mida nimetatakse veel heinapalavikuks ning mis võib olla silmade, nina ja bronhide reaktsioon õietolmule. Pollinoosi sümptomid on näiteks silmade punetamine, sügelus ja pisaratevool, rohke vesine eritis ninast ja aevastamine, astmale iseloomulik raske vilisev hingamine ning köha. Eestis põeb pollinoosi umbes 10% elanikkonnast.

Foto Arne Ader

Rasvatihane

Tuletame meelde, et rasvatihase aasta määramisvõistluse 2. vooru vastused tuleb ära saata hiljemalt neljapäeva, 31. märtsi südaööks.

Määramisvõistluse 2. vooru küsimused leiab siit: LINK

Määramisvõistluse 2. voorus osalejate vahel loosime välja järgmised auhinnad:

2 Eesti Loodusmuuseumi perepääset: LINK

2 Eesti kiilide määrajat: LINK

2 Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi õppekogumikku "Lindude elupaigad": LINK

Koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Jäljed lumel

Ilm oli möödunud nädala alul jätkuvalt talvine ja kuni reedeni püsis ööpäeva keskmine õhutemperatuur miinuspoolel. Esmaspäeva ja teisipäeva hommikul kattis tänavaid värske lumekirme. Kolmel ööl (teisipäevast neljapäevani) langes minimaalne õhutemperatuur Jõgeval alla -10 kraadi, kusjuures kolmapäeval -14,5 kraadini. Ilm oli päikseline ja päeval sulatas, kuid esmaspäevast kolmapäevani tõusis maksimaalne õhutemperatuur ainult +1 kraadini.

Surusääsk lumel

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Ristipuu

Minu peres on alati tähtsaks peetud Eesti Rahva Muuseumi. Mäletan, kuidas isa rääkis oma lapsepõlvest – kuidas ta oma isa käekõrval koos õega Tartus enne sõda Narva mäest üles marssis ja kuidas muuseumi valged hooned paistma hakkasid ja kuidas nad näitusel käisid.

Minu enda tutvus ERMiga hakkas siiski alles 1985. aastal, kui muuseumis toimus vanaisa Gustav Vilbaste mälestuskonverents. Mäletan, et nägin seal esimest korda vanaisa valgetähe aumärki, mis talle looduskaitseliste teenete eest 1939. aastal anti. Sügaval nõukogude ajal oli selle nägemine ime.