jaanuar 2018

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Käharpelikan (Pelecanus crispus) on aastaid olnud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku kategoorias ohualtid (Vulnerable – VU).

Tänu pikaajalisele kaitsetegevusele lindude Lõuna-Euroopa pesitsusaladel on aga 1990. aastatega võrreldes pelikanide arvukus Euroopas neljakordistunud ning eelmise aasta lõpus tõsteti käharpelikanid kategooriasse ohulähedased (Near threatened – NT).

Käharpelikan / foto: Arjan Haverkamp (wikimedia commons)

Pildistas Mats Kangur

Näeme rebasepaari hullamise jälgi ja pildil paremalt poolt läheneva üksiku rebase jäljerida, kes toimunut uurib

Punarebane ehk rebane        Vulpes vulpes   

Nädalavahetusel sai Mats veel rebaste jooksuaja algusest kena pildirea.

Punarebaste jooksuaeg on alanud ja pole haruldane, kus ühe emaslooma järgi liigub mitu isaslooma, mida on ka pildilt näha. Rivaalide vahel tekivad nende arust põhjendatud erimeelsused, vahel isegi kakelused.

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA                                                                                               

LOODUSKAITSE KOMISJON   

Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Looduskaitse Komisjoni kiri Riigikogu Keskkonnakomisjonile ja Keskkonnaministeeriumile

Metsanduse olukorrast                                                     Tartus, 22.01.2018

Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon arutas olukorda Eesti metsanduses ettekandepäeval “Teadus ja seadus metsas” Tartus Baeri majas 13.12.2017. Ettekandepäeva päevakord on toodud lisas 1. Põhjendame oma järeldusi lühidalt seletuskirjas, mis on toodud lisas 2.

Arutelu järel tõdesime:

Külalisi tutvustab Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Kaameraga toidumaja on aeg-ajalt külastanud ka hallpea-rähn (hallrähn). Hallpea-rähni peamiseks toiduks on putukad ja nende vastsed, sealhulgas suure osa suvisest toidust võivad moodustada sipelgad ja nende nukud. Talvel sööb ta ka taimset toitu, näiteks marju ning meelsasti ka inimese poolt pakutavat rasva ja rasvapalle.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda annab teada

Audit näitab, et riigimetsas ei ole loodusväärtused kaitstud

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Olukorras, kus loomade elupaigad muutuvad inimtegevuse tulemusena üha väiksemaks või asenduvad asulatega, peavad muutuma ka loomade käitumismustrid. Ohu märkamine ja õigel ajal põgenemine on elulised küsimus, mille puhul vanadest mallidest kinni hoides võib ähvardada kiire hukk.

Ohu märkamist on lindudel küllalt põhjalikult uuritud ja ilmselt ei ole teadmine, et linnalinnud on maapiirkonna liigikaaslastest märksa julgemad, kellelegi uudiseks. Senised uuringud on valdavalt keskendunud sellele, kui lähedale lasevad linnud kiskja, enne kui otsustavad põgeneda. Vähem aga teatakse, millest erinevate liikide põgenemine sõltub.

Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Jäähelmed

Nädala esimene pool oli külm ja tuuline. Minimaalne õhutemperatuur langes öösiti alla -10 kraadi, kõige madalamale teisipäeval (-11,9 kraadini).

Päeval tõusis temperatuur 8-9 miinuskraadini, kuid kuna tuule kiirus ulatus iiliti üle 10 m/s, siis hakkas õues viibides kiiresti külm.

Lund oli maas napilt ja tuul kandis avatumad põllud peaaegu päris paljaks. Kolme sentimeetri sügavusel mullas (s.o taliteraviljadel võrsumissõlme sügavusel) langes temperatuur kuni -6 kraadini. Mulla külmumissügavus suurenes kiiresti ja neljapäeva hommikuks ulatus vaatlusalusel talinisupõllul 33 sentimeetrini. Lumega kaetud rohukamara all oli muld külmunud ainult 15 cm sügavuseni.

Fotod Arne Ader

Siisikesed

Siisike       Carduelis spinus

Kui lumevaip maad jääb katma on siisikestel asja lindude toidulaudade juurde. Nende talvisesse toidusedelisse kuuluvad looduses kase-, lepa- ja sanglepa seemned ning tihti riputakse peentel lehtpuuokstel seljaga allapoole sarnaselt tihastele. Pesitsusvälisel ajal on siisikesed seltsivad, ringi liigutakse tihti koos urvalindude salkadega ka asulates toiduotsingutel.

www.loodusajakiri.ee annab teada

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Põhja-Euroopas haruldast karbuskajakat ehk mustpea-kajakat (Larus melanocephalus) vaatles Eestis esmakordselt ornitoloog Mihkel Härms 9.-12. mail 1928 Alumisel Vaika saarel (Lääne-Saaremaal Vilsandi rahvuspargi alal). Nagu tol ajal tavaks, kogus Mihkel Härms põneva leiu tõestusmaterjaliks ning linnust tehtud nahka säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogus.

Fotod Arne Ader

Kodutuvi

Kodutuvi        Columba livia f. domestica

Kodutuvisid – paigalinde ning enamalt jaolt asulates pesitsejaid ehk inimkaaslejaid peaks meil olema talvisel ajal üle saja tuhande isendi.

Sugupooli välimuse järgi eristada ei anna ning kodutuvide sulestiku värvuski on väga varieeruv.

Video salvestas Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

Selline maastik ilvesele tegutsemiseks sobib

Harilik ilves      Lynx lynx

Veidi külmkraade ja kerge lumikate pani esimestel päevadel loomad uue olukorraga metsas harjuma, aga jäljeraamatut annab juba lugeda.

2016. aastal valmis portaali Lastekas.ee ja Eesti Ornitoloogiaühingu koostöös Jänku-Jussi multikas, milles Juss, Jass ja postkastist leitud rasvatihane õpetavad Eestis talvitavaid, aga ka kevadel meile pesitsema saabuvaid linde aitama.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Veebikaamera pilt Laranjeiras, LK foorumist  

…kärntõves rebane, inimese sisse me ei pruugi näha

Räägin seekord vaktsineerimisest. Sattusin nimelt sel esmaspäeval rääkima Tallinna televisiooni saatesse Naised, kes ei nuta justnimelt vaktsineerimise teemal. Kui mind saatesse kutsuti, siis ütlesin kohe, et ma olen ilmselt kõige halvem inimene sel teemal rääkima. Sest mulle ei meeldi inimeste sildistamine ja vastandamine. Olen ise vaktsineerinud ennast ja oma lapsi, kuid olen vaktsineerimise vastane. Kõige rohkem hämmastas mind saate jooksul äsja aasta arstiks valitud Karmen Joller, kes esitas infot meditsiiniportaalidest, kordagi püüdmata mõista, mida teistel öelda on. Tunnustan kolmandat saatekülalist Ene Tombergi, kes siiski leidis, et peaksime inimesi rohkem teavitama.

Külalisi tutvustab Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Lindude toidumajal on koos tihastega sage külaline ka puukoristaja. Puukoristaja peamiseks toiduks on putukad ja ämblikud, keda ta aastaringselt puukoorepragudest otsib. Talvel sööb ta aga hea meelega ka seemneid ning inimese pakutavast on puukoristaja lemmikuks just päevalilleseemned. Puukoristajal on kombeks toidutagavarasid koguda, seetõttu võib sageli näha teda toidumajalt seemneid eemale tassimas ja koorepragudesse peitmas.

Puukoristaja / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)