november 2018

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Puuvõrad

Kodus arvuti taga istudes tundub mulle alati, et olen nii vajalik inimene, et ei või hetkekski levipiirkonnast lahkuda. Äkki on mind kellegil vaja? Aga mingil hetkel ütleb süda, et... nüüd! Kõik! Kao linnast! Ja siis sõidan maakoju või allikaretkedele.

Eelmise nädala keskpaigas, kui töödekuhi oli kasvanud üle pea, haarasin nagist sooja jope, panin matkasaapad jalga ja kadusin.

Aga maastik, mis mõni nädal tagasi oli roheline ja metsane, on äkki saanud läbipaistvaks. Puude lehed on langenud, järgi on vaid puuderahva pikad mustjad soonilised käed.

Video Ahto Täpsi

Metsnugis       Martes martes

Saledat metsnugist võib suuruselt võrrelda kassiga: keskmine kaal võiks olla veidi üle kilo, nagu loomariigis enamalt jaolt kombeks on emasloomad isastest veidi kergemad.

Teistest meie kärplastest ollakse veidi suuremad ja pikemate jalgadega.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Nädalapäevad tagasi esmakordselt Eestis vaadeldud uut linnuliiki veisehaigrut vaadeldi ka 9. novembril Muhus.

Pühapäeval, 4. novembril pildistas linnuvaatleja Marco Purovesi Saaremaal Salme alevikus Eestis seni vaatlemata veisehaigrut. Vaatamata järgnevatel päevadel toimunud otsingutele, lähiümbrusest veisehaigrut uuesti üles ei leitud.

Täna, 9. novembril nägi loodusehuviline Bert Holm veisehaigrut aga Muhu saarel Lõetsa külas. Kuna veisehaigur eksib Põhja-Euroopasse harva, võib oletada, et Salmes ja Lõetsal vaadeldi sama isendit.

Video Ahto Täpsi

Foto Arne Ader

Laanepüü       Tetrastes bonasia

Laanepüüd on meie looduse põlisasukad. Aasta läbi tegutsevad linnud pesapaiga läheduses - kuuse-segametsas, kus kavavad nii lepad, kased, haavad, kui sarapuud, mille pungadest, urbadest ning võrsetest talvisel ajal toitutakse.

Septembris ja oktoobris toimunud sügisese „mängu“ ajal moodustunud püüpaarid võivad vahel kokku jääda kogu talveks.

Möödunud suvised noorlinnud sarnanevad pärast sügisest sulgimist juba vanalindudele.

Video Ahto Täpsi

Näeme, kuivõrd aeglane ja ka ettevaatlik on roomaja liikumine

Harilik rästik ehk rästik         Vipera berus

Eestis tunti ja tähistati ussimaarjapäeva ehk „usside magama minemise päeva“ juba 16. sajandil ikka 8. septembril, mis pühana jäi unustusehõlma vast möödunud sajandi alul.

Mitmed tuttavad on viimase paari nädala jooksul rästikuid liikumas kohanud ja oleme vaaginud põhjuseid sest kõike kliimasoojenemise „kraesse“ ajada tunduks veidi lapsik.

Tartu loodusmaja tähistab 9. novembril 2018 algusega kell 18:00 oma 65. sünnipäeva.

Sünnipäevast võtavad osa loodusmaja sõbrad, õpilased, lapsevanemad, endised töötajad ja vilistlased. Meeleolukal sügisõhtul meenutatakse looduskoolis toimunud ettevõtmisi, mängitakse Rooside sõda, kuulatakse ansambel Sirgutii esinemist, vaadatakse vilistlaste lavastust Juhani Püttsepa lugude ainetel, nauditakse suupisteid. Kohapeal sünnib osalejate fotopanuse abil looduskooli ajatelg.

Sünnipäevapidustuste raames toimus 8. novembril Loodusmaja huvikooli traditsiooniline sügiskonverents, mis algas PhD Tuul Sepa loenguga „Kuidas mõista lindude keelt?“ ning jätkus elurikkuse teemaliste õpilaste poolt peetavate lühiettekannetega. 

Fotod Vikipeedia ja Arne Ader

Isaslind

Tõmmuvaeras         Melanitta fusca

Vaiksete ilmadega näeme mererannast ujuvaid ja toituvaid vaeraparvi kuni novembri lõpuni, aga talvitujaid võib üpris arvukalt ka Liivi lahele jääda.

Hilised rändurid olid ka hilised pesitsejad oma „päriskodus“ – Põhja-Jäämere äärsetes tundrates, kus tänavuaastane põlvkond lennuvõimestus neil alles paari kuu eest. Ka meil pesitsesid tõmmuvaeraid mõnedel laidudel, aga vähearvukalt. Nad on samuti ohualdis liik nagu eile tutvustatud aulid.