Aasta loom 2019

Esna koprad on kaskesid langetanud märtsis 2019.
Foto: Ingmar Muusikus

Saja meetri pikkusi koprapaise tuleb Eesti oludes harva ette. Ühe säärase
suurehitise rajas Esna allikate koprapere. Ilmselt valmis soist allikaala
poolitav tamm juba 2017. aastal. Töökad loomad olid teinud varakult ja enese
teadmata Eesti juubeliks sümboolse kingituse. 2019. aastaks on pilt maastikul
mõnevõrra muutunud.

2018. aasta veebruaris võis maa-ameti kaardilt Esna kopratammi pikkuse üsna täpselt
ära mõõta. Ühtekokku tuli pea 100 meetrit! Et ehitustöö liiga sirge ei oleks, olid
vesiehitajad teinud tammile mõned käänud sisse. Paisu teine ots kadus üle vee
sookaasiku vahele. Kohapeal mõõdulindiga tammi üle mõõtes jäi sajast meetrist
natuke puudu - 95 meetrit sai Esna tammi pikkuseks.
 

Kui tänavune talv peaks veel jätkuma, tasub kindlasti juhust kasutada ja üle vaadata mõni suvel silma jäänud kopra pesakuhil - kui erinev näeb sealne ümbrus välja talvel! Aastaid kobrastega tegelenud loodusfilmimees ja terioloog Remek Meel tutvustab oma videos muu hulgas põgusalt ka ühte piibrite hiigelpesa, mis talvisel maastikul lausa müstiline välja näeb. Käesolev video on esimene 10-osalisest kopralugude sarjast, mis aasta jooksul Euraasia suurima närilise tegemisi lähemalt tutvustab.

Kopraradadel liikudes võib seal kohata ka teisi poolveelisi loomi. Kõige sagedamini näeb ameerika naaritsat ehk minki.

Võrreldes kopraga on mink üsna väike tegelane. Algajal loodusvaatlejal võib tekkida hoopis küsimus, et kas see on nüüd saarmas või mink? Mink on väike, tema keha tüvepikkus jääb 30-47 sentimeetri vahele, saarmas on mingist aga poole suurem – keha tüvepikkus on 60-90 sentimeetrit. Nii nagu poolveelistele loomadele ikka, meeldib mingile ja saarmale tegutseda ka veest väljas, kalpsates kas jää-äärel või piki veekogu kallast. Siis õnnestub näha ka nende saba ja saab määrata, kummaga tegu, puhtalt selle järgi. Mingi saba on ilus ja kohev! Saarmal aga pigem selline pulkjas.

Kopra ehk majava saba on oluline vees tüürina, aga ka märguandmisvahendina. Kes iganes perest ohtu märkab, lajatab lapiku sabaga vastu vett.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kopraema ja kopraisa moodustavad tugeva perekonna ja nende liit kestab võimalusel kogu elu. Kui üks osapool hukkub (kobras on siiski mitmete kiskjate saakloom ja ei tohi unustada, et ka jahiuluk), leitakse vahel uus paariline, et sugu jätkata.

Video: Tarmo Mikussaar

Kopra lõikehammastest ja kandluust ripatsid Otepää linnuse (noorema rauaaja) materjalist.

Paleozooloog Lembi Lõugas jätkab siinkohal artikli "10 000 aasta kobrast Eestis" II osaga, milles jõuab kopramuististe jälgi lugedes 19. sajandisse välja – mil kobras Eestist kadus. Lembi kõneles  samal teemal ka neljapäeval, 31. jaanuaril kopra-aasta avamisel Tallinna Loomaaias.

Fotol on koprakujulised ripatsid merevaigust ja sarvest, mis pärit Valma neoliitilisest kollektsioonist (ligikaudu 5000 aastat vanad).

10 000 aastat kobrast Eestis – nii kaua on see lahe loom siinkandis elanud. Paleozooloog Lembi Lõugas ütleb, et tegelikult isegi rohkem kui 10 000 aastat ja sellest kõneleb ta homme Tallinna loomaia keskkonnahariduskeskuses aasta looma avamissündmusel. Tähtis tootemloom on kobras ilmselt meile olnud, faktid on sellised: "Kobrast meenutavad ripatsid või kujukesed näitavad, et tegu polnud pelgalt söögipoolisega, vaid palju tähendusrikkama loomaga. Eestis pole just palju loomi, keda muistsed kunstnikud oleksid sel viisil kujutanud. Lisaks koprale tuleb esimesel hetkel meelde vaid põder, karu ja rästik, " räägib Lembi.

Joonistus: Leo Lätti

Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatust leiame kopra vanema, tänaseks ainult eestikeelses kultuuriruumis unustusse jäänud nimetuse majaja, majajas* , sõna „kobras“ selles sõnaraamatus puudub.