Artiklid nahkhiirest

Eestis olulisim ja kogu Põhja-Euroopas ülioluline nahkhiirte talvituspaik asub Piusal. Siin on pea 500 ha suurusel alal endine maa-alune liivakaevandus, mille käikude kogupikkus on koguni 20 kilomeetrit.

Piusa koobastes on nahkhiiri uuritud juba enam kui 70 aastat. Kui kunagi talvitus Piusal enam kui 4000 nahkhiirt, siis eelmise sajandi lõpus hakkas see number langema ja ei ole endist seisu veel tänaseks saavutanud.

Endise fosforiidikaevanduse käikudes Ülgasel on nahkhiiri järjepidevalt seiratud juba vähemalt 30 aastat. 

Ülgase nahkhiirte talvituspaik on endine fosforiidikaevandus, mille käigustik paekalda sees on kokku 4 kilomeetrit pikk. Kui eelmise sajandi viimase kümnendil talvitus siin enam kui 150 tiigilendlast, siis viimasel paaril aastal on see arv jäänud 30-40 vahele ning talvituvate tiigilendlaste arv Ülgase käigustikus on pea pidevalt langenud. Selle peamiseks põhjuseks on kasvav talvine inimkülastuste arv.

Vääna (Humala) nahkhiirte talvituspaigas asuvad Peeter Suure nimelise merekindluse umbes ühe kilomeetri pikkused maa-alused käigud, mis on raiutud ligi kümne meetri sügavusele maa alla paekivisse.

Pilt pärineb Rauno Kalda nahkhiireteemalisest koolitusmaterjalist, mis on kõigile huvilistele tasuta kättesaadav siin. 

ELF-i LIFE-projekti "Tiigilendlase elupaikade parandamine Eestis" raames saavad sel kevadel nahkhiirte bioloogias ja kaitses ning liikide tundmises koolitust 25 Põhja-Eestis tegutsevat loodusgiidi ja retkejuhti ning teist sama palju Lõuna-Eestist.

Kui möödunud talvel külastas nahkhiire looduskaitsealust talvituspaika 140 inimest, siis pärast tarade rajamist tänavusel talvel tuvastati ainult üks keeluaegne külastus.

Loodusfotograaf Ave Kruuselil õnnestus nädalapäevad tagasi Viimsi kandis pildile püüda päeval ringilendav nahkhiir. Liiki ekspertidel piltide põhjal määrata veel ei õnnestunud.

Üldiselt teatakse nahkhiiri ikka pimedas tegutsejatena, eriti meil Eestis. Öeldakse, et nahkhiired on ööloomad. Aga nagu ikka ja jälle ilmsiks tuleb – reeglist on erandeid. Huvitav on see, et just kevadel teatatakse päevavalges ringilendavatest nahkhiirtest sagedamini.

Vahel on selliseid vaatlusi tehtud isegi südapäeval eredas päikesevalguses. Kohe tekib küsimus, et miks nahkhiired sedasi käituvad. Põhjusi on kindlasti erinevaid: nahkhiir aeti päeval varjepaigast lendu, ta otsib uut varjepaika; ööd on külmad ja nahkhiirel kõht tühi, aga lendavaid putukaid leidub ainult päeval; rändel merd ületades jäi nahkhiir „hilja peale”; nahkhiir käitub ebatavaliselt, sest tal on mingi haigus.

Rändega siia saabuv hõbe-nahkhiir on öise aktiivsusega loom, kes on päeval varjepaikades, mis asuvad mitmesugustes hoonetes leiduvates õõnsustes. Varjekohti on leitud ka aknaluukide tagant ning linnupesakastidest! 
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Mrocz

Millal saabuvad meile rändnahkhiired ja kes nad on?

Vastab nahkhiireekspert Oliver Kalda:

Kuigi kevad on visa hoogu koguma ja päikeselised ning soojad ilmad vahelduvad veel lörtsi ja rahega, on siiski käes aeg, mil meile saabuvad rändnahkhiired.

Õues on ilmad kohati juba nii soojad, et ringi on liikumas ka lühikeste pükstega inimesi ning kohatud on ka esimesi ööbikuid. Sellest hoolimata veedavad osad nahkhiired oma aega endiselt koopas, nagu näha Piusa nahkhiirekaamerast. Aeg. millal viimased täpselt välja peaksid kolima, polegi meil täpselt teada ning nahkhiireuurijad ootavad koos teiste vaatajatega, millal see juhtuda võiks.

Nahkhiirekoopaid külastavad uurijad enamasti südatalvel selleks, et teada saada, kuidas meie talvituval populatsioonil läheb, kas loomade arvukus tõuseb või langeb.

Hoolimata kevadistest oludest väljaspool koobast on nahkhiirekaamera vaatevälja jäänud nähtavale veel 3-4 looma. Täpsemal vaatamisel paistab aeg-ajalt siiski väikest nihelemist ning sättimist. Seega on tegu täiesti elusate ja tegusate tiigilendlastega, kes on otsustanud koopa turvalistesse oludesse natuke pikemaks paigale jääda. Kellel meist ei meeldiks vahel hommikuti natuke pikemalt põõnata !? Muide nahkhiirtel aitab seinaküljes püsida spetsiaalne käõluste süsteem, mis võimaldab neil rippuda ilma lihasjõudu kasutamata.

Hetkeseisuga näeme koopaseinal ainult 3-4 looma: viimased kevadised nahkhiired langevad koopa seintelt nagu sügisesed puulehed. Näeme ja kuuleme kaameras, kuidas aina rohkem nahkhiiri ringi lendab. Varsti on koopas vaikus. Võrdluseks toome mõne päeva taguse videoklipi 18. aprillist, kus näeme rohkem loomi.

Kõik nahkhiired on asunud varsti teele suvistele elualadele!