Harilik lodjapuu      Viburnum opulus

 

Lodjapuu põõsalt ei ole mõistlik juba punetavaid ja läikivaid marju suhu pista ja lisaks on nad veel halva maitse ja ebameeldiva lõhnaga.

Mida sügise poole seda enam köidavad tähelepanu vilju kandvad puud ja põõsad, aga lodjapuu on nende seas tõeline kaunitar.

Lodjapuid võime kasvamas märgata kõikjal Eestis, aga Lääne-Eestis sagedamini nii salumetsades kui puisniitudel või veekogude kaldaaladelt, aga mitte kusagil massiliselt.

Lodjapuud on puuks ülendatud, sest ta sirgub umbes nelja meetri kõrguseks, aga hoolimata madalast kasvust ja tugevast harunemisest võib elada kasvukohal poole sajandi vanuseks, vahel kauemgi. Lisaks peetakse lodjapuud meie looduse põliseks liigiks ja ta kuulub muskuslilleliste sugukonda.

Lehekuju paistab lodjapuul sarnane olevat vahtrapuu lehtedele, sest lehed on kolmehõlmalised ja värvuvad sügise edenedes lillakalt leekivpunasteks.

 

Lodjapuu

Eemalt vaadates meenutavad lodjapuu viljad pihlakakobaraid. Viljas leidub üks suur ja lapik seeme ehk siis luuviljaline. Pärast öökülmasid võiks huviline neid proovida, sest mürgisus hävib nii külmade kui keetmisega. Igal juhul saab suhkru- ja C-vitamiini rikastest viljadest maru head teed, millel täiesti üllatav maitse – huviline kindlasti proovib. Loodusrahvad hindasid hilissügisesi lodjapuude luuvilju ja kuivatasid neid säilitamiseks, sest külma poolt näpistatud marjadest kaob mõru maitse ning kerge mürgisus.

Linnades kohtate haljasaladel ja koduaedades nii rohelise kui kollase lehestikuga lodjapuudest aretatud ilupõõsaid ja luuviljad võivad neil olla kas punased või mustad, aga vahel mõlema värvilised kobaras.

Tutvustatud mürgised marjad:

Harilik kuslapuu: LINK

Punane leeder: LINK

Harilik näsiniin: LINK

Harilik ussilakk: LINK

Harilik paakspuu: LINK

Harilik maikelluke: LINK

Leseleht: LINK

Harilik kikkapuu: LINK

Harilik maavits: LINK

Harilik jugapuu: LINK

Salu – siumari: LINK

Nende puude viljad võiks puudele jääda:

Harilik tuhkpuu: LINK