Linnuvaatleja

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Musträhn (Dryocopus martius) on Euraasia suurim rähniliik, kelle elupaiga tunneb hõlpsasti ära suurte tüveuuristuste ja –õõnsuste järgi. Musträhn on metsade ökosüsteemis ülioluline niinimetatud insenerliik, kelle loodud õõnsusi saavad hiljem kasutada ka teised liigid pesapaiga- või kasvupinnana. Musträhni koduterritooriumi suurus on 200–1000 hektarit ning tema rajatavad uued mikroelupaigad suurendavad kogu ala elurikkust. Musträhn on liik, kes suudab uuristada õõnsusi ka elusatesse puudesse, mistõttu saavad nendesse elupaikade rajamist jätkata ka väiksemad rähnliigid.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee 

Algajate raskusastme 1. vooru üks küsimustest – kes on pildil?

Juba neljandat aastat ootab Linnuvaatleja osalema määramisvõistlusel!

Linnuvaatleja kümnevooruline linnumääramise võistlus algab ka sel korral veebruaris ja kestab novembrini, mil iga kuu alguses ilmub Linnuvaatleja kodulehel viis küsimust Eesti lindude nimestikku kantud liikide kohta.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Kalad, kalmaarid ja koorikloomad on toiduks miljonitele lindudele ning inimestele – toidurohkuse korral saavad teineteise kõrval hakkama paljud liigid. Kuid toidu vähenedes muutuvad erinevad liigid nagu merelinnud ja inimene konkurentideks. Tänapäevaste püügilaevadega on võimalik lühikese ajaga suur hulk loomust püüda ning seeläbi merelindude arvukust piirata.

Merelinnud on kalalaevade igapäevased saatjad. / Foto: William Randle, Flickr.com

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Viimaste kümnendite kiirete kliimamuutuste tulemusena on oluliselt muutunud mitmete arktilistel aladel pesitsevate lindude elu, eelkõige nende pesitsusedukus. Kliimamuutuste suurimaid mõjusid näeme arktilistel aladel – aga ka Eestis –, kus lume ja jää sulades on kevad üha varasem. Kuna Arktikas on pesitsemiseks sobilik aeg lühike, sealsetel lindudel suure ajalise surve tõttu vigade parandamiseks aega ei ole – pesitsust tuleb alustada hetkel, mis tagab parimad tingimused järglaste kasvuks ehk suurima toidukülluse perioodil.

Tuttpütiaasta teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Foto Arne Ader

Tuttpütt pesitseb nii rannikul kui ka järvedel, kus leidub poegadele söögiks sobilikke väikesi kalu. Oluline on ka piisav ruum vanalindudele lendutõusuks – kuna nad vajavad pikka hoovõturada, ei pesitse nad väga väikesetel veekogudel. Kuigi kalu püüdma võivad nad sukelduda kuni 20 meetri sügavusele, eelistavad nad pesitseda siiski madalamatel veekogudel.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Pildistas Marko Mägi

Mitmed loomad kaitsevad end ründajate suunas ärritavaid aineid paisates või ogade ja okastega. See sunnib kiskjat kergemat saaki otsima, kuid lubab ka end kaitsjal põgeneda ohu eest. Põgenemine on levinuim viis kiskja ohvriks pääsemisest, kuid oluline on hinnata riski ning kohandada põgenemist vastavalt oludele – liiga vara pagedes läheb kaotsi aeg, mida saaks kasutada toitumiseks, kaaslase võrgutamiseks, puhkamiseks või territooriumi kaitsmiseks; asjatult pagedes on oht end paljastada kiskjale, kel eelnevalt ründeplaani ei olnud, kuid kes võib soodsat hetke ära kasutada.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Foto Arne Ader

Rändel ületavad linnud nii suuri vetevälju kui ka kõrbeid. Kuna nendes piirkondades on peatumine keeruline, võimatu (veekogudes ei pruugi sobilikke saari olla) või ebaratsionaalne (jõuvarude taastamiseks ei pruugi toitu leiduda), olid ornitoloogid arvamusel, et näiteks kõrbeid ületades linnud peatusi ei tee.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Hulgakesi on turvalisem – ümbrust jälgivad mitmed silmapaarid ja kiskjal on keerulisem märkamatuks jääda. Parves olles väheneb ka iga üksiku linnu tõenäosus rünnaku ohvriks langeda. Kuid suured linnuparved, näiteks sügisrändel tuhandete kaupa parvedesse koonduvad kuldnokad (Sturnus vulgaris), on ahvatlev sihtmärk röövlindudele.

Kuldnokkade õhtune parvlemine. / Foto: Kip Loades, Flickr.com

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, info/at/linnuvaatleja.ee

Fotod Arne Ader

Üks tihaseliikidest, kes talilinnukaamera ette satub, on ka salutihane, endise nimetusega sootihane. Talvel tegutsevad salutihased segasalkades koos teiste tihastega ning külastavad siis ka lindude toidumaju. Lisaks peamiselt putukatele ja teistele väikestele selgrootutele on salutihase toiduks talvepoolaastal ka seemned.

Kui kahtlustate, et mõni salutihane käib toidumaja juures sagedamini kui ta seemneid süüa jaksaks, siis teadke, et salutihasel on kombeks mustadeks päevadeks soetada talvevarusid. Varude asukohta suudavad nad meeles pidada tänu hästiarenenud hipokampusele ehk ajukoore osale, mis aitabki asju meelde jätta. Näiteks võrreldes rasvatihasega on salutihase hipokampus kolmandiku võrra suurem.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Sarnaselt teiste elusolenditega, sõltub ka lindude asurkonna suurus kisklusest, parasiitide ja haiguste levikust. Siiski on kõige olulisem toidu kättesaadavus, mistõttu on just talvel, mil olud karmimad ja toitu vähe, oluline roll ellujäämusele.

Talvel on lindude toidus olulisel kohal erinevate taimede seemned – kehval aastal, mil seemneid on vähe, langeb mitmete talvitajate, sealhulgas ka tihaste, arvukus; heal seemneaastal on aga lindude ellujäämus suurem. Kuid lisaks seemnetele söövad paljud talvitajad puudele ja põõsastele jäänud marju ning võib arvata, et marjarohkes piirkonnas on talvitava linnu elu kergem.