looduskalender.ee

 

Hommikuvalgus sarapikus

 

Ulub ja vingub läbi kaseokste tuhisev tuul. Vägev vihur tirib kase juuspeente okste vahelt taas peotäie kuldlitreid. Heidab lehed hooga kõrgele ränksinise sügise palge ette, laseb seejärel keerelda lahkumistantsus maapinnani ja veel hetk enne igavikku vajumist tantsitab viimsepäeva kullakeerutuses.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Vaikus, mis vihurite vahel maad võtab, on nii sügav, et nukrus poeb hinge. Siis aga toob särtsu kaunite kollaste kõhtudega rasvatihaste kolmik. Usinalt tuustivad nad koorepragusid, keeravad pahupidi kulupuhmaid, hüplevad kivilt kivile – hetkekski ei vaibu energialaeng, mis neid justkui üleskeeratuna tegutsema paneb. Kust ometi võtavad nad selle sebimisejõu? Inimlaps ei suuda praegu rehagi käes hoida, käed on külmast kohmetunud ja tehatahtmine letargiaks kahanenud. Vaid soe lõkkeleek annab meile jõudu looduse imetlemiseks... Ja ime, selle leegi tagant märkame, kuidas merikotkas on tulnud järvelt pardijahilt, kerib end tuulega aina kõrgemale ja kõrgemale... Vurinal ja siiasinna sebides tuleb sajapäine kuldnokaparv, hetkeks istuvad nad elektritraatidele justnagu lapsepõlve mänguklotsidel ja siis aina edasi. Kajakas keerleb tormitantsus järgmise rahepilve põues, tuleb teine ja kolmaski valgetiib.

 

Kuldnokkade rändeparv

 

Kanapimedus

Nüüd, kui Eestimaale on jäänud veel õige vähesed ja viimased haneparved, on meil rohkem kohtumishetki kanade ja varestega. Kanu on mitmeid - setmeid. Rabade veeres elunejad kuulevad nüüd igal hommikul, kuidas raba mulksuma ja keema hakkab. Päikesetõus lööb tedrekukkede vere keema ja kudrutamist kostub rabast ja heinamaalt. Vale aeg ja ajastus, aga kõrvale ikka kena kuulda. Kui nädal tagasi nägin pimeduse saabudes rattaga sõites tosinat nurmkana, siis kaks neist on end päris meie lähedale askeldama sättinud – ehk veavad ülejäänudki siia. Igal juhul hüüdis Aotäht mulle ühel hommikul aknast välja vaadates, et „Mis linnud need on?“. Kaks üsna märga ja väsinud nurmkana siblisid murelikult meie heki all. Tõime neile venna juurest suure koti nisu – ehk saame masu murtud.

 

Rootsus rebasesaba

Ega kanade elu linnas nii kerge olegi, sest kõikjal sebivad ringi rebased. Üsna kärnased ja katkutud on nad küll, marutõvest oleme lahti saanud, aga muud reguleerijad – kärntõbi ja sooleussid on oma tööd tegemas. Rebaseid on juba hulga vähemaks jäänud, saja kilomeetri autoga läbimisel on teeveeres näha vaid kahte helesinist silmapaari. Kährikuid olevat lääne pool rohkem, Ida - Eestis neid enam peaaegu ei kohta. Aga siin on ilmapügalad juba talveohtu ka ja unine kährik ei askelda. Kitse heledaid tagumikke on tasapisi aina rohkem näha, isegi Lääne - Eestis sööb mõnel pool orasel 4 - päine kari.

 

Kärbsel on tiivad tublisti kulunud, ent soe sügis pakub veel võimalusi tegutsemiseks

 

Jaht kaitsealadel

Põdrajaht käib aga nii hooga, et suisa kurb. Ja mis kõige hullem, kui vene ajal näitasime näpuga punasakstele, kes Matsalus luiki laskmas käisid... siis nüüd on ainus vahe selles, et ametnikuhärrad käivad kaitsealadel põdrajahti pidamas... metsamehed räägivad, et ei hoolita enam sihtkaitsevöönditest ega reservaatidest. Looduse kaitseks kaitsealade loomine võttis aega neli - viiskümmend pikka aastat, nüüd hävitati loodu paari aastaga. Loomadel pole enam asu, kaitsealuste järvede jää on talvel kalaaukudest justkui ussitanud, järvekallastel on lõkkeasemed, kaitsealustel rabadel käiakse jõhvikal bussitäite kaupa. Looduskaitsemajandus.

 

Maasikale - vaarikale!

Kuigi paljud taimed üritavad veel visalt õitseda ja Võrtsu ääres pildistas Uno Rootsmaa veel kenasid punaseid metsmaasikaid – neid olevat veel üle Eesti ja Aotähtki noppis Vilusist veel kaks punast vaarikat, siis võib ikkagi kindlalt öelda, et talv on tulemas. Talvehinguse tõid Eestimaale muidugi eelmisel nädalal kohalejõudnud siidisabad oma kellukesekõlalise viristamisega. Aga silmaga on talve näha. Ja kaugele näha, sest enamus puid paistab juba täiesti läbi. Kaskedel on lehed alles vaid üksikutes tuulevaiksetes oksapundardes, saared ja künnapuud on suisa raagus. Pajud on kollased ja hõredad. Hõberemmelgad justkui vana naise hõbehõredased palmikud. Kuid nende vahel käib endiselt ööliblikatants.

 

Jäneskastik

 

Ilmajutt: Miks videvikul ei tohi vilistada?

Vanasti olnud Pajuse veski peal üks möldripoiss, kellel olnud moodiks alati vilistada. Kord õhtuvidevikul vilistanud ta õige valjusti vesketammi peal, kuuleb aga sedamaid, et kaugel metsas temal keegi vastu vilistab. Poiss vilistab teist korda, jälle vilistatakse vastu, aga palju kävemalt ja ligemal kui enne. Poiss vilistab veel korra ning vastu vilistatakse, et maa põrub. Veel korra vilistab poiss ja vanapagan on tema ees, nülitud inimese keha seljas ning küsib: "Mis sa tahtsid minust?" Poiss ehmatanud nii ära, et vaevalt aga vanapagana eest veskikotta saanud jooksta. Sellest ajast saadik ei ole poiss ilmaski enam vilistanud. Ja öeldakse ikka: "Videvikul ei tohi vilistada! Sa kutsud kuradid enese juure."

 

Tsitaat: “Kollatõbe vastu aitab ka see, kui tooreid ehk keedetud porgantid süüa.“ Tallinn, 1928.