looduskalender.ee

 

Kaelushiir lehesajus

 

 

 

Nn hiireaasta, ehk kus hiiri on jälle massilisemalt, kordub kolme aasta tagant. Külmade saabudes sätitakse endid hoonetesse. Eestis elavatest viieteistkümnest hiireliigist on kaelus- ja koduhiir need peamised, kes inimestele meelehärmi valmistavad. Teised hiireliigid on enamalt jaolt metsa ja põldude elanikud.

 

Kaelushiirte elupaigaks on laialehised lehtmetsad, pargid ja põõsastikud. Tihedas metsas nad ei elutse. Urud on pikad, keerulised ning mitme väljapääsuga.  

 

Talveks tungitakse lautadesse, tallidesse, suvilatesse ja inimasulate äärealadel ka elamutesse. Mesitarusid rüüstavad samuti peamiselt kaelushiired, kes lisaks mee ja mesilaste hävitamisele häirivad mesilaspere talverahu ning pole haruldane, et selline pere on kevadeks hukkunud. Maapinnal liigutakse pikkade hüpetega, puudel ja põõsastel ronitakse isegi mitme meetri kõrgusel. Rohkem öist tegutsejat on raske tabada. Harva näeb neid hämaruses tegutsemas.

 

Looduses soetatakse kuni mitu kilo kaaluvad talvevarud, kaelushiir toitub seemnetest, pähklitest, tõrudest, kastanitest. Kaelushiired on võimelised murdma konni, sisalikke, linnupoegi, samuti väiksemaid liigikaaslasi.

Erinevad hiireliigid koos eksisteerimist ei talu ja suurem ning tugevam, kaelushiir tõrjub koduhiire ka hoonest välja.

Suve veedavad koduhiired väljapool „kodu“ ehk inimelamut, aga hoonete läheduses - aedades, parkides, põldudel... Toitutakse peamiselt teravilja ja teiste taimede seemnetest ning putukatest. Aprillist-oktoobrini on eluasemeks ja pesitsemiseks lihtsad suveurud. Elatakse klannidena - üks vana isane, paar emast ja noorloomad ning kaitstakse oma territooriumi sissetungijate eest. Linnades elutsevad põhiliselt koduhiired.

Eksterjöör on koduhiirel ühtlaselt hallikarvaline, veits valkjama kõhualusega. Kaelushiire karvkate on pruunikas, kõhualune valge, kurgu all kollakas kaelus, tagakäpad suured ja valged.  Kogult-massilt  koduhiirest suuremad. Kaelushiire saba on pea looma keha pikkune. Koduhiirel, aga kolmandiku võrra lühem.

 

Kummad pahategijad meil majas on, kui nad ennast näole ei anna? Koduhiirte uriin on spetsiifiliselt tugeva „hiire“ lõhnaga, kaelushiirest sellist haisu ei jää. Koduhiir närib ja rikub pea kõike, kuid teeb seda seal, kus rikutud asjad asetsevad. Kaelushiir, oivalise ronijana püüab oma saaki kusagile ladustada. Kaerahelbeid või kruupe leiab nii nagis rippuva jope taskust, kummikust või sängist, padja alt.

 

See jutt pole hiirte tõrjeks, kuid vähemasti teame, kes „sigadusi“ teevad.