aprill 2016

Video: ITrotid

Video salvestati neljapäeval ning selle suurel ekraanil esiettekanne toimub Looduse Aasta Foto 2016 laupäevasel üritusel Estonia kontserdisaalis.

Vaata lisaks: „12 kuud“

Ülekannet teostavad ITrotid
Foto: Karl Jakob Toplaan

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Salu-kevadöölane

Salu-kevadöölane     Orthosia cerasi

Salu-kevadöölane on viimastel aastakümnetel muutunud Eestis tavalisemaks. Teda võib kohata aprilli teises pooles ning maikuus: metsades, aedades ning  parkides.

Oma värvuselt salu-kevadöölased eriti ei varieeru ja on hästi äratuntavad heledate tiivasoonte järgi esitiibade servadel.

Pildid napsas Shanta, LK foorumist

Hommikul kell pool seitse toob isaslind kaasale midagi „suupärast“

Rasvatihane       Parus major

Peatselt algab haudumise aeg ja sel ajal isaslinnud oma paarilisi toidavad. Pesitsejate vahel märkame juba vahet, kes ja kuidas oma mune päevaseks ajaks varjab.

Fotod Arne Ader

Väike põõsalind

Hea aialinnuvaatleja!

Pildi napsas Maxi, LK foorumist

Kodukakk        Strix aluco

Juba õhtu hakul läheb emaslind Klaara pesalt välja. Täna oli pilvine ja pimedam, aga välja oli vaja minna juba enne kolmveerand kaheksat…

Kutsuja Looduse Omnibuss, www.looduseomnibuss.ee

Foto Toomas Tuul

„Tantsiv Hunt“ – auhinnad on kujundanud keraamik Anne Türn

Ootame teid Eesti suurima fotovõistluse „Looduse Aasta Foto 2016“ kontsert-galale Estonia kontserdisaalis laupäeval, 30. aprillil 2016 kell 15.

Võistlusel osales 970 autorit rohkem kui 7500 tööga. Töid hindas üheksaliikmeline žürii Rein Marani juhtimisel. Kokku tunnustati 159 pilti 104 autorilt.

Kontsert-galal jagatakse võitjatele 15 Tantsivat Hunti ning kuulutatakse välja Aasta Loodusfotograaf 2016. Suurelt ekraanilt saab näha 700 parimat pilti koos ilusa muusikaga. Esinevad Mick Pedaja, Lauri Saatpalu, Peeter Rebane, Raivo Tafenau, Robert Jürjendal ja Aleksei Saks. Pidulikku pildivaatamist juhatab Rohke Debelakk.

Triin Leetmaa

Mul paluti ühele seitsmeaastasele tüdrukutirtsule lapsehoidjat mängida. Vaatasime multifilmi ja rääkisime natukene juttu, kuid loojangu lähenedes suundusime metsa seiklema. Jalutasime ja ronisime puudel, kui ühtäkki märkasin, et oleme mägralinnakusse jõudnud. Ma üritasin seletada, mis koht see selline on, kui mulle teatati, et urusuudmest, mille kõrval parasjagu seisime, oli just praegu keegi välja vaadanud. Uurisin kerge muigega, et milline see elukas välja nägi. Vastus oli konkreetne: „ Valge ja natukene musta ka!“  Kas see oli lapse kujutlusvõime või tervitas mäger tõesti külalisi? Kadedaks tegi igatahes.