Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Foto Arne Ader

Kuldpõrnikas haralisel ploomipuul
Tänavu kevadel on asjad looduses natuke segi ja mõned õied puhkevad varem, kui tavaliselt.
Ehkki teeroos kannab ka nime mairoos, on see viimane nimi meie keelde tulnud pigem saksa keelest ja -maalt, kus see roosipõõsas veidi varem õitseb.
Igatahes puistab mairoos praegu mu maja ees juba oma kreemjaid õielehti. Vaasi toodud oksadki on närbunud.
Aga mairoosiga käib kaasas üks asi. Õigemini putukas. Imeilus putukas. Kuldpõrnikas.
Olete ehk isegi märganud, kuidas äkki leiate oma maakodu põrandalt abitult jalgusiputava suure, kimalase suuruse, põrnika. Ümber keerata teda on paras julgustükk, sest siis võib ta haarata oma tugevate konksjalgadega teie sõrmest. Enamasti ta siiski teeskleb surnut. Ja kui ta toast välja viite on ta varsti tagasi.