juuni 2018

Veebikaamera pilt Rebelde, LK foorumist

Merikotkas        Haliaeëtus albicilla

Kotkapere lagunema hakanud pesast on kahe nädalaga järgi jäänud vaid tugipuud. Muretsema panid muidugi nädala sees olnud tormipäevad ja tugevad vihmahood, aga kõik möödus ilma eriliste viperusteta.

Kotkapoeg on kahe kuune, turnimine ja tasakaalu hoidmine selge ning tugeva tuulega ka „rumalusi“ ei tehtud – seega peaks füüsiline ettevalmistus hea olema.

Kirjutas Kristel Vibaste

Foto Arne Ader

Jaanituli Otepää linnamäel

Tihti kuuleme nurinat, et jaanipäeval sajab meil alati vihma. Sajabki, suure tõenäosusega, sest Eestis sajab merelise asendi tõttu kahel kolmandikul päevadest.

Aga võibolla ongi seetõttu meil tulepühasid nii palju. Tuld tehakse kolmekuningapäeval, küünlapäeval, maarjapäeval, jüripäeval, volbripäeval, jaanipäeval, leedopäeval. Alles lauritsapäevast, 10. augustist saabub täielik tuletegemise keeld kuni hingedeajani. Sest juuli viimaste nädalatega saabub meile tavaliselt kuum põuaperiood. Vanasti oli sel ajal rangelt keelatud isegi toas tule üles võtmine.

ERR arhiiv

ETV ja YLE 1997

Video: LINK

Rein Marani autorfilm, heliloojaks Urmas Sisask, filmi konsulteeris LK lugejale tuttav Urmas Sellis.

Paralleelselt must-toonekure veebikaamera ees toimuvaga väga hea vaatamine.

Veebikaamera pilt Hagnat, LK foorumist

Sünnipäevaline

Suur-konnakotkas       Aquila clanga v. Clanga clanga

Vaikselt, justkui tähelepandamatult on see aeg möödunud, aga kotkapoeg sai vanalindude hoolitsedes kolme nädalaseks.

Vaatleme suur-konnakotkaste ja väike-konnakotkaste  pesitsuspaikade sarnasusi ja erisusi.

Kirjutas ja rõngastamise pildid saatis Aivar Leito

Veebikaamera pilt Fleur, LK foorumist

Olen pidevalt jälginud muude Looduskalendri kaamerate kõrval ka Saaremaa läänerannikul, Innarahul asuvat hülgekaamerat.

Praegu näen kaadris rannal hallhanesid, sinikaelparte, kala-, meri- ja hõbekajakaid, randtiire ja meriskeid ning meres sulgimist alustavaid isahahku.

Enamus neist peale tiirude ja meriskite on mittepesitsevad „lebotajad“ kellel kuhugi kiiret ei ole ning ainus mure on merikotkaste toitumisreidid saarele.

Minu jaoks on eriti huvitavad sulgivad hallhaned. Tiibade järgi mida nad aegajalt sirutavad on näha, et enamusel on hoosuled sulgimisjärgus ja linnud ilmselt juba osaliselt lennuvõimetud.

Jaan Eilart. Foto: (CC) Jaan Künnap / Wikipedia

Eesti Looduskaitse Selts ja Looduse Omnibuss kutsuvad kõiki mõttekaaslasi osalema Jaan Eilarti 85. sünniaastapäevale pühendatud mälestusseminaril, jaanipäeval, 24. juunil 2018.

Meie rahvusliku looduskaitse suurkuju, Eesti Looduskaitse Seltsi asutaja ning kauaaegne juht Jaan Eilart sündis jaanipäeval 1933. Suure osa oma elust liikus ta kahe linna – Tallinna ja Tartu vahel.

Sel puhul korraldame seminari ratastel.

Esimene peatus 11.30 Loone õppetalus, kus Eilarti rollist ühiskonnas ja looduskaitses räägib Eesti Looduskaitse Seltsi auliige Ülo Vooglaid. Meenutame Eilartit vaatega tulevikku.

Foto Arne Ader

Juuniöine Pühajärv. Otepää

Pööripäev jääb põhjapoolkeral alati 20. või 21. juunile.

Siis toimub nn päikeseseisak: Maa telg on sel ajal kõige enam Päikese poole kaldu ja päeva pikkus kestab 19. kuni 23. juunini 18 tundi 41 minutit. Päikesetõusu saame kena ilma korral imetlema hakata kella neljast alates. Ööd jagub vaid paari tunni jagu, kui hämaraajad välja arvata.

Muinaseestlastele oli suvine pööripäev ehk leedoaeg väga märgiline. Jaanipäeva nimi ning tähistamine võeti omaks tasahilju ja sunniliselt pärast ristisõdijate Liivimaale saabumist.

„Liiwimaa kroonikas“ , aastal 1578, taunib kroonikakirjutaja Balthasar Russow eestlaste kommet leedopäeva tuletegemisega tähistada selle asemel, et Jaanipäeval kirikus käia.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Suveöine luht. Kassinurme, Jõgevamaa

Mul on viimastel aastatel olnud kombeks jaaniööl sõita mõnele pühale allikale, kus järgmiseks aastaks jõudu ja väge loitsida.

Head paigad selleks on Kuremäe allikas, Taevaskoja Emaläte, Merioon, Saula Siniallikas, Alatskivi Punane allikas, Allikukivi allikas. Kõik need, mille rõõmus vesi sulisedes laulu laulab või mille kohal ürgne liivakivi koopavõlv jaanipäeval oma varanduselaeka avab.

Sellel autosõidul saate enamasti kogeda ka seda, mida me enam ei mäleta, sest Nipernaadi viisi me mööda maad ei rända.

Seda, kuidas päike loojangul veidi väsinult lehvitab ja kuidas uduuss voogab väljaallikaojast või jõest. Siugleb vaikselt üle rohurohelise heinamaa ja vajub mütsina pähe jaanililledes karjamaale.

Kirjutas ja videod salvestas Tiit Hunt, rmk.ee

Mägralinnas on olnud loomaperede idülli ja eluohtlikku võitlust ning külalistena nähtud põtra, hirvi ja metskitsi. Üheksateistkümne uruavaga linnak peab ära mahutama vähemalt seitsme pojaga kährikupere ja kahe pojaga mägrapaari – kui on kõik kodus.

Ega me põhjalikult ei teagi, millised võivad olla mägrakünkkal mäkrade ja kährikute omavahelised suhted tegelikult. Juhtum, kuidas kaamera ees ründas kährik mägrapoega, pani arutlema karmide loodusseaduste üle ja kuidas saavad need kaks liiki kõrvuti ühes mägralinnas eluga hakkama.