september 2019

MTÜ Loodusajakiri

2018. a. võistluse võidutöö roohabekast, autor Roger Erikson

Ajakiri Eesti Loodus kutsub osalema oma traditsioonilisel fotovõistlusel, mis sel aastal toimub juba 20. korda. Fotosid saab võistlusele esitada 31. oktoobrini veebilehel www.loodusajakiri.ee/eesti-looduse-fotovoistlus/, kust leiab ka võistluse tingimused jm. Võistluse lõputseremoonia aeg ja koht antakse teada novembris.

Tartu Ülikool, Looduskaitsebioloogia töörühm

Pildistas Urmas Ojango

Poropoorik

Poropoorik       Amylocystis lapponica

Poropoorik on Euroopas haruldane ja Eestis I kategooria kaitsealune seeneliik, mida 20. sajandil tunti meil vaid ühest leiukohast. Vastne uuring toob aga häid uudiseid: viimasel aastakümnel on poropooriku levik laienenud senisest leiukohast teistessegi kaua kaitstud põlismetsadesse. See viitab, et Eesti metsade kaitsmise pingutus hakkab end ära tasuma.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Ginnala vahtra lehed värvumas

Päevad olid vahelduva pilvisusega ja ilma vihmata ei jäänud ükski päev. Korduvalt oli näha vikerkaart.

Nädala sajusummaks kogunes 14 millimeetrit. Kõige sajusemad olid esmaspäev (8 mm) ja laupäev (4 mm). Pühapäeval tuli vihma nii vähe, et ilmajaama automaatika sai summaks null millimeetrit.

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus nädala kestel 6...10 kraadi piires, mis on normist 0...4 kraadi võrra madalam. Päeviti oli veel sooja 11...14 kraadi, kuid ööd muutusid jahedaks.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Kuigi õige lennusuuna leidmine on osaliselt talletunud lindude geenidesse, on orienteerumiseks olulised hulk tegureid nagu maamärgid, öine tähistaevas, Maa magnetväli ja teatud puhkudel ka lõhn. Tugev vastutuul ja erakordsed sajud sunnivad rändavaid linde lendama kas maapinnale lähemal või jääma paigale.

Video monteeris Ahto Täpsi

Karupere

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Tavapärane, et vanemal viljakal emakarul on kolm poega, aga ka meie metsades on trehvatud nägema emaslooma viie karupojaga, kes kõik ühesuurused ehk siis möödunud talvel ilmavalgust näinud.

Loodusest leitavat toitu jääb sügisega üha vähemaks. Nii emasloomal, kui tema järelkasvul jääb toitumiseks veel umbes kuu aega, siis peab talvitumiseks vajalik rasvakiht olema saavutatud. Karude nuumaajast oleme juba varasematel aastatel korduvalt kirjutanud.

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hommik Navesti jõel ( www.loodusemees.ee )

Sel nädalal tuli Suur Sügisene Maalermeister täiskuuvalguses ja alustas oma kunstnikutööd. Kuuvalgusest insprerituna võõpas ta hommikuks kogu ilma valgeks, suur valge hallalõuend oli meie aedades ja metsateedel. Ja et mahalaotatud lõuendile midagi sündima hakkaks, maalis ta hommikutaevasse korraga päikese ja kuu.

 Keskhommikuks said ka esimesed värvid paletile. Kaskedele sai tõmmatud lehekulda, vahtratele hõõguvpunast, toomingatele südalillat. Aga toomingatele hiilis ligi Tuulepoiss ja kattis enda vihurid toomingalehtedest kauni rüüga, toomingate ussjad mustad oksad on nüüd uinumas unne, kus näevad kevadist õitevalevust.

Kirjutas, pildistas ja Kuku raadio „Ilmaparandajas“ luges Kristel Vilbaste

Sel sügisel paistab olema popp rääkida seentest. Seenenäitusi korraldavad kõik, kes saavad. Ja nii võib jääda mulje, et mets on paksult seeni täis. Aga pole. Ja seetõttu on hea, et seenetargad meile selgeks õpetavad ka sellised seened, mida muidu korjata ei oskagi.

Ja kuigi öeldakse, et esimese külmaga lõpeb metsas seenesünd, siis jään siiski lootma, et ühe korvijagu seeni saan veel selleaastasele kolmele seenekastele lisaks.

Aga jõhvikatega on tänavu hästi. Nii hästi, et neid jagub rohkem, kui on korjajaid. Ja kuigi lähimad paigad on juba tihedalt läbi trambitud, on kaugustes ikka palju marju punamas ja läbikorjatud alade keskeltki võib tubli ämbritäie korjata.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Ma olin juba mures, et hommikuti pole ühtegi koputajat.

Umbes sel ajal see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Suvi”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Teisipäeval käisin jõhvikal. See on igasügisene riitus.

Aga suur oli minu üllatus, kui soolagedale jõudes oli see küll ilusaid helepunaseid marju täis, aga nende teine külg oli veel üsna roheline.

Jõhvikate valmimise ajaks peetakse septembri teist nädalavahetust ja enamasti see nii ongi. Aga tänavu mitte. Paljud ütlevad, et mis sellest, et viid marja koju ja küll ta järelvalmib. Ilmselt valmibki, aga marjades ei ole seda mahlasust ja magusust.

Mina korjan jõhvikaid soos just maitse järgi. Mõni väga suur mari võib olla ka ilus tumepunane, aga täiesti mõru. Ja on tulihapusid marju, mis näo krimpsu tõmbavad. Aga on täiesti magusaid pohlamaitselisi marju. Helepunane värv ei tähenda muideks sugugi, et mari on toores, toores on rohekasvalge küljega mari.

Kuidas osaleda?

Kõik vajaliku leiad veebilehelt: LINK

Ülevaate koostas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Matsalu Rahvuspargis Penijõe kalda elustikku jälginud koprakaamera lõpetas ülekande.

Veebikaamera oli paigutatud kobraste kuhilpesa kõrvale sooviga näha lähemalt aasta looma ja tema tegemisi. Kuigi kuhilpesa elanikud eriti sageli eetrisse ei tikkunud, õnnestus vaatajail lisaks kobrastele näha tegutsemas-häälitsemas siin Läänemereäärse suurima roovälja servas hulgaliselt erinevaid imetaja- ja linnuliike.

Meeldiva üllatuse tegi kevadel kaamera ette postile laskunud kassikakk, tõendades et Matsalus on haruldane kakuliik endiselt olemas.

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Foto Arne Ader

Hull metsisekukk mängib raiesmikul ( www.loodusemees.ee )

Rekord 13. Kauneim metsisemäng

Maailma kauneim metsisemäng asub Lahemaa Rahvuspargis Juminda poolsaarel, niinimetatud  Majakivi mängus. Metsis ei alusta seal sageli mitte puuladvas, vaid hoopis rändrahnul. Ja lõpetab lõpuks maas. Vahetevahel kasutab ta maapinnale tulekuks ka ronimisredelit.

1996 aasta lehekuu lõpus Kadrioru Saksa Gümnnaasiumi 5. b klassile Lahemaa ekskursiooni tehes, tõid lapsed kivi pealt mulle näidata pihukeste peal korjatud metsisejunnikesi, mis saladuse ilmsiks tõi. Hiljem läksin fakti kontrollima ja maailma ilusaim metsisemäng saigii avastatud sedasi. 

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Karvane viirpuu ( www.loodusemees.ee )

Lapsepõlves meeldis mulle just sellisel sügise alguse ajal, ilusate päikeseliste ilmadega, lebada maja taga kraavis, mille kohal oli kõrge ülekasvanud viirpuuhekk. Vaikselt võis siis vaadata taevas liuglevaid pilveloomi ja nosida maha kukkunud punaseid viirpuumarju. Kui vend ja naabrilapsed kampa tulid, siis läks ikka võistluseks, et kes sülitab viirpuukivi kaugemale.

 Alles hiljem sain ma teada, et viirpuu on sugulane roosidega ja õuntega. Tal on viietine ilus valge õis ja see punane “mari” on õunvili ja kivi asemel on tal sees viis kõva kestaga seemnekest. Lähemal vaatlusel meenutavad need seemned pisikesi oranže mandariinilõike, kuivades aga kollast luud.