detsember 2021

MTÜ Loodusajakiri annab teada

Peaauhinna võitis Aivo Oblikas

Täna tehti teatavaks Eesti Looduse 22. fotovõistluse võitjad.

Üldvõidu ehk loomafotode kategooria peaauhinna pälvis fotograaf Aivo Oblikas, kes on pildile saanud rõõmust püherdava karu.

Noorte kategoorias sai loomafotode peaauhinna Jan Fred Joab, kelle fotol on ootamatus kohas märgatud hõbehaigur.

Võistlusel anti välja ka peaauhindu taimede, seente jm fotode eest ning palju eripreemiaid. Sel aastal osales võistlusel üle 1600 foto 352 autorilt, neist 39 noorte arvestuses.

Kõiki auhinnatud pilte saab vaadata veebilehel: LINK

Suurem galerii žürii poolt valitud töödega avaneb samal lehel 3. jaanuaril.

Keskonnaagentuuri koostatud ülevaade

Fotod Arne Ader

Kuldnokk ( www.loodusemees.ee )

Aasta hakkab lõppema ja loetud päevade pärast vahetub ka aasta linnu tiitlikandja. Tänavu on selleks olnud kuldnokk. Vaatame üle, milliseid põnevaid andmeid leidub Keskkonnaagentuuri Matsalu rõngastuskeskuse arhiivides kuldnoka kohta.

Kuldnokad on rändlinnud, kes veedavad talved soojema kliimaga piirkondades. Seda infot aitab meil hankida lindude rõngastamine, mis annab olulist teavet nii linnu elu kui ka tema liikumiste kohta.

Rõngastusandmete alusel on teadaolevalt Eestist pikima rände sooritanud isend rõngaga H 66162. Märgistuse sai ta 1977. aasta maikuus Pärsti vallas Viljandimaal. Linnuhuvilised kohtasid teda uuesti sama aasta detsembris Hispaania loodeosas Monforte de Lemoses, olles läbinud linnulennult 2872 kilomeetrit.

Vanim kuldnokk

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Illustreerivad materjal raja- ja veebikaameratest

Rajakaamera jäädvustas Kikepera karja juhtpaari territooriumi märgistamise 13. novembril 2013. Naaberkarjaga hoitakse ranget piiri. Karjade territooriumid on ajas suhteliselt püsivad ning säilivad põhimõtteliselt enam-vähem samades mõõtmetes niikaua, kuni kaob selle karja viimane liige

Rekord nr. 378        Küttimisrekordid – hunt

Hunt, hallhunt ehk susi       Canis lupus

EOÜ annab teada

Eesti Ornitoloogiaühingu teabelehe Tiirutaja talvenumbri kaaneloost saab lugeda, kuidas meie murdeaabitsates kujutatakse linde.

Tallinna Ülikooli teadur ning Eesti Keskkonnaajaloo Keskuse juht Kadri Tüür teeb sissevaate sellesse, kuidas meie murdeaabitsates kujutatakse linde ning mida võiksime sellest järeldada nendes esitatava keskkonnasuhete kohta.

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu vaatab tagasi ühingu sajandale aastapäevale ja mõtiskleb tulevikuplaanide üle.

Linnuhuviliste lugude rubriigis räägib Vaibla linnujaama üks eestvedajatest Art Villem Adojaan, kuidas tema lindudega tegelema sattus ja tutvustab elu linnujaamas.

Veebikaamera kuvatõmmis Made, LK foorumist

Fotod Arne Ader

Orav on tänavu kaamerapildis vilksatanud vaid paar korda

Harilik orav ehk punaorav       Sciurus vulgaris

Lindude toidulaua tagune umbes poolesaja meetrise kitsa metsatuka taga on kruusatee. Teisel pool teed laius varemalt kaunis mets, aga sealt käis mõne aasta eest üle suur lageraie ja oravaid on ka märksa vähemaks jäänud.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) kogus aasta lõpu eel inimeste lugusid ja mõtisklusi vanast metsast - “Mets tahab vanaks elada!”

Loo autor Leo Filippov, Metsakasvatuse insener EPA 1974

Foto Arne Ader

Metsatee ( www.loodusemees.ee )

Me ei näe enam, kui võimsaks võivad metsad kasvada

Olen töötanud metsaülemana põlisel metsaalal, kus tehti riigimaal juba1795/96 aastal metsakorraldus selle aja metsateaduse tipptasemel. Metsakorralduse viis läbi Saksamaal ülikoolis metsandust õppinud vabahärra Balthasar von Campenhausen (1745-1800). Metsade majandamise kava koostati nn aastalankide ühtlase kasutuse põhimõttest lähtuvalt. Okaspuupuistutel oli raieringiks arvestatud vähemalt 100 aastat, kehvemates kasvukohtades arvestati raieringiks aga 150-200 aastat. Nii kasvatati kõige kvaliteetsemat puitu.

Video ja fotod Karl Adami

Puukoristaja        Sitta europaea   

Talvel on  puukoristajad näha nii aedlinnades, kui talumaastikus. Kuigi puukoristajaid sai äsja tutvustatud talilinnukaamera veebilehel jagub veel tähelepandavat: LINK

Eestimaa Looduse Fond (ELF) kogus aasta lõpu eel inimeste lugusid ja mõtisklusi vanast metsast - “Mets tahab vanaks elada!”

ELFi meeskond tunnustab ja tänab südamest kõiki, kes võtsid aega vana metsa teemal mõtiskleda ning lugusid jagada. Lugusid saabus loodushuvilistelt, metsaomanikelt, metsamajandajatelt ning matkalistelt vanuses 21 kuni 94 aastat. Saadeti luuletusi, looduskirjeldusi, arutluskäike, murekirju, samuti illustratsioone lugudele.

Loo autor Andres Kurm

Foto Arne Ader

Majakivi Juminda poolsaarel Lahemaal ( www.loodusemees.ee )

Eestis on õnneks veel säilinud, kuigi vähe, vanu ja haruldasi metsakooslusi, mis pakuvad neid külastades alati esteetilist naudingut. Ma elan Lääne-Virumaal, kus viljaka mulla tõttu on ajalooliselt kujunenud väga suured põllumassiivid, mis iseloomustavad suurt osa maastikust. Õnneks on sellel maastikul säilinud veel vanasid, viljakatel muldadel kasvavaid loodusmetsi, millest paljud on vääriselupaigad. Nendele metsadele annab viljakuse lubjarikas muld ja paljud neist kuuluvad metsakasvukoha tüpoloogia järgi sinilille kasvukohatüüpi. Neis vanades metsades võib leida vanu tammesid, kaskesid, kuuski ja mände, mille võrad on laiad, mis vihjab sellele, et aastakümneid tagasi on seal olnud puiskarjamaad ja -niidud.

EOÜ tuletab meelde

Foto Arne Ader

Tutt-tihane ( www.loodusemees.ee )
 

Eesti Ornitoloogiaühing tuletab vabatahtlikele meelde, et maismaa talilinnuloenduse teine periood kestab 25. detsembrist kuni 7. jaanuarini.

Loendusi tuleb teha talvel kolme perioodi jooksul enda valitud umbes 10 km pikkusel rajal.

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Fotod Arne Ader ja Mati Kose

Musttihane ( www.loodusemees.ee )

Talilinnukaamera ees on aeg-ajalt märgatud teistest Eestis pesitsevatest tihastest vähearvukamat musttihast. Musttihaseid pesitseb Eestis 15 000-25 000 paari ja talviseks arvukuseks hinnatakse meil 15 000-25 000 isendit – võrdluseks on rasvatihaste talvine arvukus Eestis kuni 1,5 miljonit isendit.

Musttihane on Eesti tihastest väikseim ja näeb välja nagu väike värvitu rasvatihane – pea on tal samamoodi must, põsel suur valge laik, kuid hea on teda eristada valge kuklalaigu ning tiival oleva triibu järgi.

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Jõulud olid tänavu valged, päikesepaistelised, parajalt külmad ja lumised

Nädal kujunes külmaks ja lumiseks.

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur kõikus -6,1…-11,0 kraadi piires, mis on kogu Jõgeva vaatlusrea (1922-2020) keskmise ja normiga (keskmine 1991-2020) kõrvutades ligikaudu kahe kuni kaheksa kraadi võrra külmem.

Puukoristaja haava tüvel

Pildistas LK-team

Karu talvepesa ei ole looduses lihtne märgata. Suur loom pesast väljas ei käi ja seega puuduvad ka äratuntavad jäljed

Pruunkaru ehk karu        Ursus arctos

Tõenäoline on, et esimesed emaskarud poegisid detsembris, aga poegimine jätkub kuni veebruarikuuni.

Fotod Arne Ader

Talvikesepuu ( www.loodusemees.ee )

Talvike       Emberiza citrinella

Pühade ajal on lisaks talvikeste salkadele kohtud suuri linnuparvi. Suur osa talvikestest rändas lõuna suunas novembrikuu lõpu talvisemate ilmade saabudes. Talvituma on jäädud meile aastate lõikes päris arvukalt ehk kuni mõnisada tuhat.

Sagedamini kohtame talvikeste salkasid külamaastikes ja südatalviselt tuhmimas sulestikus, kui vastu kevadet.

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, linnuvaatleja@linnuvaatleja.ee

Fotod Arne Ader

Puukoristaja ( www.loodusemees.ee )

Lindude toidumajal on sage külaline ka puukoristaja. Kuigi peamiseks toiduks on puukoristajal putukad ja ämblikud, keda ta aastaringselt puukoorepragudest otsib, sööb puukoristaja talvel hea meelega ka seemneid.

Inimese pakutavast on puukoristaja lemmikuks just päevalilleseemned. Kuna puukoristajal on kombeks toidutagavarasid koguda, võib sageli näha teda toidumajalt seemneid eemale tassimas ja koorepragudesse peitmas.