Aasta loom 2018

Kobras kogub talvevarusid (kask, haab, pajuliigid), mida ta oskab aga hästi hoida selleks ajaks, kui jää kaanetab kõik veekogud. Kui on veel vaba vett, käib ta võimaluse korral väljas söömas.
Video: Remek Meel

Olin eelneval päeval kohanud metsas kahte ilvest ning mul oli kindel plaan tulla tagasi hommikul esimeseks valguseks. Ma lootsin, et ilvesed on ikka veel seal toimetamas. Paraku läks aga hoopis nii, et sellel hommikul olid mul kanda perekohustused. Metsa pääsesin alles pärastlõunal. Võrreldes eelneva õhtuga, kus taevas oli selge ja õhk jahe, oli ilm öösel muutunud. Pilvitas. Sadas lume-lörtsi-vihma segu ja puhus tuul. Kohale jõudes suundusin otsejoones sinna, kust avanes vaade künkale, millel eelneval õhtul ilveseid olin näinud. Lootsin, et nad ka nüüd istuvad seal. Aga ei... küngas oli tühi. Ilveseid ei olnud.

Kõigepealt kohtas ta teda murtud metskitse juures, siis nägi ilvest võõra ratturiga silmitsi ning kolmandaks tabas varitsuses. 
Viimane kohtumine võtab aga väga palju aega...Remo Savisaar kirjutab, kuidas ta neljandat korda – Grand finale! – kohtub sama ilvesega ja saab temast kenad fotod. 


Eelneva suurepärase päeva jooksul olin saanud selgeks ilvese kohta nii mõndagi. Ma teadsin tema põhilist liikumistrajektoori ja aimasin ette tema käitumist. Sellel ööl jäi minu uneaeg lühikeseks – ärevus oli sees ning mõtted ilvese juures. 

Varahommikul väljusin kodust pimedas, et jõuda ilvese juurde varitsusse enne, kui valgeks hakkab minema. Hommik oli krõbekülm, kuid olin riietanud end vastavalt.

Oma eelmises loos "Rattur ja ilves" kirjutasin, et mul õnnestus hea juhuse läbi olla ilvese ja inimese näost-näkku kohtumise pealtnägijaks. Kuna konkreetne metsakiisu osutus üsna julgeks, tekkis mul kohe paar ideed, kuidas looma paremini pildile püüda.