Talveilmad on metskitsed taas karjadesse koondanud. Kui pikka aega hoidsid kitsed end suurema metsa sees ja paarikaupa, siis nüüd on hakatud taas põlluservas käima ja koos. Mets pakub kitsele toitu aasta läbi. Videos 3:25 ja 6:40 peal näeme kuidas metskits metsaalust avarana hoiab. Mõni põõsatutt saab üsna märgatavalt tagasi lõigatud. Metsas marjul ja seenel käies ei tule tihti selle peale, et ilma kitse, jänese ja põdrata oleks mitmeski kohas pea võimatu liikuda. Alusmets kasvaks lihtsalt niivõrd tihedaks ära. Et alusmets ühtlasemalt ja laiemal alal pöetud ning kärbitud saaks, on vaja hunti ja ilvest, kes ei lase loomadel rahulikult vaid meelispaikades oksi näsida ja sunnivad metsakärnereid rohkem liikvele. Kõik on tasakaalus.
Rebaste haugatused püsivad ja jooksurajad jätkuvad. Viimase aja kaamerasalvestistel ei ole vist seetõttu ühtegi jänest olnud. Hoiavad rebase pulmadest eemale.
Vahepeal peab ka keha kinnitama ja rebane maitses samuti tarnatuti taga olevat viljapiskut. Et toidulauda enda omandiks määrata, kraapis peale söömat palukese kergelt kokku ja sirtsutas täis. Video lõpus käib ka nugis külas.
Lisaks rebaste pulmadele kostab päikeselistel päevadel ka juba rähnide trummeldusi.
Rajakaamera sai metsseakarja kaadrisse. Milline rõõm! Vahepeal on olnud pikka aega vaikus. Karja kuulusid paar suurt siga ja hunnik lustakaid põrsaid. Kesikuid ei olnudki. Katkust jagu saanud paari tugevama isendi järglased. Selleks vahepealse vanusega loomad puuduvadki.
Põrsaste lust on piiritu. Müramine on mõnus sport, treenib keha vintskeks ja tugevaks.
Objektiivi ees laseb suur emis silma vidukile. Väsitab ju kogu see lakkamatu trall pikapeale ära. Samal ajal peab ka valvas olema, sest mõnel õhtul kostub hundi ulgu. Silm kukub ka püstijalu kinni, kui kogu see emaksolemise vastutus väsimuse toob.
Ka nii juhtub.
