Täna on rahvusvaheline karupäev.
Tekst: Helen Arusoo
 

Karu aasta avamise hommikul räägime Eesti hea karude tundja ja zooloogi Mati Kaaluga mesikäppade kevadrutiinist.

 

Mida Eesti karud rahvusvahelisel karupäeval teevad?
Kuidas keegi. Mõned possutavad veel taliuinakus tukastada, mõned peavad vaikselt virgumise plaane ja mõned ilmselt ongi juba talikoopa hüljanud ning kondavad metsades ja rabades ringi. Kõik see sõltub nii loomade eneste organismi seisundist, ilmastikuoludest ja ümbruses toimuvast. Neil pole asjad niiviisi seatud, et kui 20. märtsil algas astronoomiline kevad, siis aidaa ja koopast välja. 
Seepärast pole kunagi nii, et aastad vennad oleksid. Looduses kehtivad mitte astronoomilised, vaid fenoloogilised reeglid, kuigi ka nende muutuste võimalikkus sõltub suuresti maakera liikumisest.

 

 

Kes esimesena ärkavad?
Tavapäraselt on esimesteks ärkajateks isakarud ja viimasteks virgujateks talvel poeginud emakarud, kellel tuleb oma tegemisi sättida, lähtudes poegade võimekusest temaga päevast päeva kaasa vantsida. Tal ei ole võimalust oma juntsusid vahepeal lastehoidu anda, kuniks ise rabamatk ette võtta.

 

Palju otid talve jooksul oma kaalu kaotavad?
Seegi sõltub pisut ilmastikust, sest valdavalt sulailmadega talvel on elus püsimiseks vajalik energiahulk kindlasti palju pisem kui 20° või koguni 30° külmaga talvel. Kindlasti oleneb see ka sellest, kui edukalt on nad end sügisel enne uinakusse jäämist nuumata suutnud. Erinevate konkreetsete uuringute kohaselt võib see kõikuda 15–30%. Seega halvemal juhul kaotavad nad koguni kuni kolmandiku oma sügisesest kehakaalust.

 

Mida nad praegu siis söövad, mitmes kohas on ju lumi maas?
Enne, kui nad sööma asuvad, peavad nad niinimetatud karupunnist lahti saama. Karudel moodustub taliuinaku jooksul soolestiku täieliku puhastumise tulemusena pärasoolde kogunevatest karvadest, rohulibledest, muudest seedumata toidujäänustest, sooleepiteelist irdunud rakkudest ning seedenäärmete nõrejääkidest pigitaolise konsistentsiga 35–45 sentimeetri pikkune ja 3–5 sentimeetrise läbimõõduga  tropp. Kui taliuinakust virgunud karu talikoopast lahkub hakkavad vahepeal puhkeseisundis füsioloogilised protsessid tasapisi taastuma, peristaltika käivitub ning irrutab selle tropi. Kui kevadel taliuinakust ärganud karu jälgi pidi vastassuunas tagasi tema koopani liikuda, siis on võimalik seda punni näha.
 

Praegune aeg on karule toidu mõttes kõige keerulisem. Nad otsivad rabaservades mulluseid kuremarju, nuusivad välja talvel surnud loomade korjuseid ning kaevavad lahti sipelgapesi ja lammutavad mädanevaid puuronte, et leida putukate vastseid. Sipelgaid, nende mune ja vastseid vohmivad nad sealjuures suuresti koos pesamaterjaliga.

 

Aga emasloomad, kes on poegadega, millal nemad tõusevad ja mida nad siis söövad?
Ega siin suurt vahet pole. Mingil määral lisandub selleks ajaks, kui nemad virguvad ehk juba ka esimesi mahlaseid taimevõrseid, aga põhiosas karude toiduvalik eriti laiemaks ju ei muutu.

 

 

Lätis tegi kahe nädala eest karu inimesele hoiatusrünnaku. Mis seal juhtus – kas karu aeti üles?
Liiga täpseid andmeid mul seal juhtunust kahjuks pole, aga arvatavasti sattus seal inimene valel ajal valesse kohta. Poegadega emakarude koopast irdumine ei käi nii, et silmad lahti ja punuma. Tavaolukorraski võtab karudel virgumine enamasti mõne päeva aega, liiatigi siis suhteliselt pisikeste poegadega, keda peab välioludega veelgi pikemalt harjutama. Nii veedavad nad mõnda aega talikoopa lähistel, võtavad päikest ja nuusutavad tuult ning lähevad ööseks koguni uuesti koopasse magama. Pojad harjuvad ema „korraldustega“ ja saavad oma esimese kokkupuute muude eluvormidega. Emakaru on sel ajal erilises pinges ja peab hoolikalt ümbrust seirama. Karupoegade esimeseks suureks ohuks on sageli just näljased isakarud, kelle hulgas, uskumatu küll, võib olla nende enda isa. Emakarul tuleb kutsumata külalisi äkkrünnakuga eemale peletada ja seejärel kiiresti poegade manu naasta.

 

Kuidas peaksime karu nähes käituma?
Karud on äärmiselt inimpelglikud ja märkavad meid reeglina esimesena ja hoiavad eemale. Halbade ilma- ja maastikuolude korral võimaliku ootamatu kohtumise korras pagevad nad enamasti kabuhirmus minema ja ehmatavad endal koguni kõhu lahti. Halva nähtavuse korral tõusevad karud tagajalgadele, et paremini kahtlase heli või lõhna allikat tuvastada, aga ründavad ainult neljal jalal peale tormates ning teevad reeglina kõigepealt lühema hoiatussööstu. Niisuguses olukorras tuleks vaikselt taanduda ja kõrvekuningas rahule jätta. Jooksmine on sealjuures halb mõte, sest võib karus tekitada refleksi järgneda ning kukkumise oht on oluliselt suurem. Kui seesugune kohtumine leiab aset koos koeraga, muutub olukord veelgi täbaramaks, sest peni pageb enamasti peremehe juurde. Muidugi, eriti kevadisel ajal, mil karudel on pojad kantseldada, peab looduses liikumisel arvestama, et liigne huvi ja pealetükkivus võib muutuda eluohtlikuks.

 

Mati Kaaluga ajame taas karujuttu varasuvel, kui kõik suured ja väikesed metsaotid on juba ärganud ja noorimad neist veidike suuremaks kasvanud.