Ilvese jälg on veidi ebasümmeetriline, sest kahest keskmisest varbast ulatub sisemine
kaugemale ettepoole. Jälg on ka üpris suur – pikkust on esijalal 7-9 sentimeetri.
Talvel karvase talla tõttu on jälg ebaselge kontuuriga. Sügavas lumes astub ilves tagajala esijala jälge.
Foto: Kalmer Lehepuu
Osa ilvestest teab, ilmselt varasematest kogemustest, et lumele jäänud jäljed on reetlikud ja neid tuleb peita. Nippe on palju. Ühte kirjeldan: liikudes kraavi põhjal, läheb ta murdunud tüve alt läbi ja jätkab liikumist samas suunas ligi 500 meetrit. Nüüd ronib kaldale ja tiirutab seal veidi ringi. Soovitatavalt tuulemurrus. Siis tuleb uuesti kraavi ja astudes samadesse jälgedesse, naaseb kanalile langenud puuni. Sealt teeb osava hüppe tüvele ja jätkab oma retke soovitud suunas. Jälitaja, enamasti koer või inimene, raiskab aega tuulemurrus ega suuda otsustada, kuhu „metskass“ kadus.
Kui metsasuitajal on õnne sattuda ilvese jälgedele ja aega neid uurida, siis tasub jälitada. Mingit ohtu see endast ei kujuta ja ilvest ka eriti ei häiri. Lähikonnas viibides võib ta meie toimetusi üleoleva rahuga jälgida. Aeg-ajalt tasub ümbrust uurida ilvese pea kõrguselt ja püüda aru saada, miks ta on käitunud nii, aga mitte teisiti. Nii rikastub enda kogemuste pagas ja süveneb armastus metsa vastu.
Elamusrikkaid kohtumisi ilvestega!
Vahur Sepp
