Rajakaameraid üle vaatama minnes sattusin peale sokule. Heinakuu kõrges heinas on muidu küllaltki suure loomana tunduv metskits väike ja madal loom. Puhkusepausil lesinud sokk kalpsas püsti, nuusutas õhku, ajas kaela nii sirgeks kui sai ja vaatas otsa. Looritatud pilgus ei olnud seda teravust ja valvsust, mis seal muidu inimesega nii lähedalt kohtudes peaks olema. Tükk aega vaatasime tõtt. Pilk jäi sokul ikka samaks. Ei kübetki kõhklust ega hirmu.
Pea lasi uhke sarviline kaela tagasi alla ja hakkas nagu minu poole astuma. Aga ei. Läks hoopis seal samas lesinud kitse juurde ja ajas ta üles. Noored jätkasid sealt, kus enne puhkusepausi pooleli oli jäänud. Kaelad ettesirutatult, kits ees, sokk kannul. Näha neid suurt ei olnud, ainult hein liikus ja sokk hingas kirglikult ning kähedalt. Pilti sellest jooksmisest seega ei saanud.
Metsakaamera ees oli mitmel korral üksik noor kits käinud. Sama loom hommikuhämaras. Metsaplatsilt astus läbi ka noor sokk. Sarved kahe haruga, kolmandad vaid lühikesed kühmukesed. Järgmisel aastal kasvavad täismõõdus kolmesed. Mõned kilomeetrid rajakaameratest astusid külavaheteele kitsed. Ema koos kaksikutest talledega. Pilt tehtud läbi auto esiklaasi, sellest ka udusus. Vähemasti saame aimu, kui suureks selle aasta varasemad talled sirgunud on. Tähnid kadunud ja emaga varsti sama mõõtu. Linnurahval on pojad iseseisvumas. Rapsipõllust lepaoksale vuristanud metsvindihakatis.
Rikasta Looduskalendrit oma vaatlustega - saada tähelepanekud ümbritseva looduse kohta e-postiga gs@ilm.ee. Vaatluse kirjeldusele lisa võimalusel pilt või video.
