Üks video tänavu aasta kevadest, mil Kiviõli I Keskkooli 2. klassi rajakaamera sai peale karu, kellele lapsed panid nimeks Kusti. Karu tuli söödapaiga juurde toitu otsima - kevadel on tal ju kere hele ja ta on valmis ka viimast terakest lume alt välja kraapima. Praegu Kusti muidugi magab taliuinakut, aga meie võime teda meeles pidada ja aasta lõpetuseks ka mõned luuletused karumõmmide auks ette lugeda.

 

Kallis karu, kui nunnu oled sa,
tahaks kalli teha ka.
Miks öeldakse sulle küll karu,
sellest ei saa mina aru.

Su nimi peaks olema mesikäpp,
ott, päts või laikäpp.
Sa armastad mett ja marju,

poed tihti suure kuuse varju.

Su elu me metsades lihtne ei ole,

sest puid seal väga palju pole.

Aga uhke ma olen,

et sina meil oled.

Soovin sulle palju lund,

sest varsti näed sa minust und.

 

 

HELERI PENT
6.klass
Simuna Kool
 

Karu Ott

 

Suvel karu marju sõi, kastemahla peale jõi.

Ott see sõi neid kuu ja kaks, muutus aina paksemaks.

Sügis tuli pikk ja karm, karul ikka läikis karv.

Talv see saabus üsna ruttu, sadas lund ja tuli tuisku, karu koopasse läks tuttu.

Magas kuu ja magas kaks, muutus aina kõhnemaks.

Norskas nii, et kajas laas, kuni tuli kevad taas.

Kevadel, kui ilus ilm, karul lahti läks ka silm.

Saabus jälle suvi kuum, Otil naeratus on suul!

 

Holger Õun
3a klass
Tallinna Ristiku põhikool. 3a klass.

 

 

Nämm-nämm-nämm,

sööb mõmmik enne und.

Mõmm-mõmm-Mõmm,

on tulnud unetund.

Norr-norr-norr,

ei näegi karu lund.

 

KEVIN DIDRICHSON

Rocca Al Mare Kool 

 

 

Karu ja taru

 

Metsast maja juurde tõime taru,

me ei saa aru - seda ikka rüüstas karu. 

Taru uppi, kaaski valla, 

mõned kärjed pilla-palla. 

Õnneks mesilasi polnud sees, 

muidu raev meil oleks üle keend. 

 

Aasta loomal lõhnataju priima, 

tarru vaja hapet viia. 

Viime sinna äädikhapet, 

ehk siis karu teeb ka kaabet. 

AVE SOKKAND

 

 

Kes on karu?

 

Kas te teate, kes on karu?

Kohe annan teile aru.

Karu pehme plüüsist mõmmik.

Tore kaisutada, kui on hommik.

 

Aga ema ütles ei.

See ei ole nii, kas tead.

Tüdruk, aru saama pead –

karu kohtudes ei mõista head!

 

Karu koduks mets või laas.

Sinu mängukohaks aas.

 

Karul pehmed käpad suured.

Sinul mängukohaks puul on juured.

 

Jässakas, suur ja must.

Ära talle iial ava ust.

Karvane ja veniv jõmm

mitte nagu Puhh – su mõmm.

 

Aga uinakuid teeb mesikäpp,

pärast tõustes mesitarust väike näpp.

Joostes ta kõrvu sasib tuul.

Karul nüüd naerul mesine suu.

 

Talvel karu unine ja must.

Väsinult sul näitab ust

Nagu lapsel – väike aru.

Võtab kaissu kaisukaru.

 

CARMEN SOFIA KIVI

8.klass

Melliste Kool

 

 

 

Karu

 

Mul pole mõtet lotopiletit osta,

sest tean meest, kes oskas kosta,

et kohtumine karuga

on võrdne peavõiduga.

Jah, karu olen näinud ma!

ning kui olla nüüd päris aus,

siis korda kaks on olnud au,

mul näha teda kõndimas.

Käed värisevad, jalad ka,

sest kohtumine mõmmiga

mind nõndamoodi kõigutas,

et süda hüppas sees.

 

KATHARINA KANGER

7. klass

Aegviidu Kool

 

 

Karu luuletus

 

Pühapäeval käisin metsas,
tahtsin näha karu.
Metsas oli aga vaikus, 
tuul vaid oli maru.

Kõmpisin siis koju,
nukker oli meel. 
Tahtsin näha karu,
aga ta ei tulnudki veel.

Kodus võtsin arvuti 
ja teada sain ma siis, 
et karu magab koopas
neli kuud või viis.

Vikipeediast palju infot
sain ma teada karust.
Suured kiskjad, kõigesööjad,
kommi saavad mesitarust. 

 

ELLE-MARIA VÕSU
Rocca Al Mare Kool

 

Karu peidetud maailm

 

   Tahan sulle rääkida ajast, kui reisisin koos karuga.

  Oli detsembri keskpaik, lund sadas, taevas oli tähine, mu hingeõhk auras ja puud olid härmas. Olin just mõnusalt kõhu täis söönud ja õue talve nautima tulnud. Jalutasin mõnda aega tänavatel, kui jõudsin metsateele, mis justkui kutsus mind jalutama. Ma ei kartnud, niisiis läksingi. 

   Oi kui ilus seal oli! See metsatee oli justkui muinasjutust pärit. Järsku aga kuulsin puude vahelt praksatust ja sahinat, olin päris hirmul. Kuuskede vahet astus välja lumise kasukaga karu, nii maagiline ja samas kui kohmakas ta oli. Kuulsin, kuidas ta oleks mind nagu kutsunud, kuid ta ei liigutanud suud kordagi, ainult vaatas mind. Kõndisin karuni ja ronisin talle selga. Mõmm hakkas tatsama ja mõne hetke pärast olime jõudnud sügavale metsatukka. Seal ootas meid silmipimestavalt ilus vaatepilt. 

 Härmas puuokstel sibasid pisikesed haldjad, kes tegutsesid segamatult oma kuuseokastest majade ümber. Puujuurte lähedal roomasid hõbekroonidega rästikud, kes ei teinud kellelegi liiga. Puudel ja põõsastel rippusid kettidena jääkristallid, mis maitsesid magusalt. Karu viis mind järve äärele, mille kohal hõljusid imeilusad kiilid ja vee pinnalt peegeldus pilvitu taevas. Oln lummatud. 

   Mõne aja pärast aga teatas karu, et on aeg hakata tagasi minema. Mõmm hakkas tuulekiirusel jooksma ja pidin ta kasukast kõvasti kinni hoidma, et mitte maha kukkuda. Enne kui arugi sain, olin tagasi sel samal metsateel, oli sama õhtu, mu kõht oli endiselt täis ja kuigi mulle tundus, et olin ära olnud vähemalt tunni, ei olnud tegelikkuses möödunud minutitki. Karu polnud kuskil näha, ei olnud jälgi ega ühtki märki tema olemasolust. 

   Ma ei tea, kuhu see karu mind viis, kuid jään seda vaatepilti igaveseks mäletama.

 

IRIS MARIA KASS
9b klass
Türi Põhikool

 

 

KLARA MAI KRISTMAN

 

Kokku osales tänavu aasta looma luulekonkursil "Karul kõned kavalad" 204 eestikeelset luuletust 27 erinevast koolist, lisaks veel ka mõned vene- ning ukrainakeelsed luuletused. Auhinnareisiga pärjati 35 loometööd ning 8 juhendajat. Kõige aktiivsemad riimisepad olid sel aastal Rocca al Mare Koolist, Türi Põhikoolist ning Tallinna Mustamäe Gümnaasiumist. Kõige nooremad luuletajad Paikuse Lasteaiast ja Tallinna lasteaiast Naeratus. Peale luuletuste leidus ka mõningaid proosalugusid.
Konkursi korraldasid sel aastal Eesti Loodusmuuseum, MTÜ Aasta Loom ja Looduskalender.ee koostöös RMK-ga.

 

Helen Arusoo