Foto: Tarmo Mikussaar

 

Aasta loomale pühendatud luulekonkurss on selleks korraks läbi! Luuletusi laekus erinevas vanuses laste sulest kokku üle 200. Tänaseks on selgunud 35 parimat loometööd, mille autorid sõidavad veel novembrikuu jooksul preemiareisile RMK Elistvere loomaparki. Kuni jõuludeni avaldame Looduskalendri aasta looma lehel ka parimate riimiseppade luuletusi - kuni järgmise aasta looma väljakuulutamiseni.

 

Täname kõiki osalejaid karu peale mõtlemast ja mesikäpa teemal luuletusi ja lugusid kirja panemast. Korraldajate jaoks on kõigi nende toredate luuletuste lugemine aasta lõpu peatset saabumist ennustav rõõmus ja töömahukas rituaal, kust igaüks leiab ka enda lemmiku, mida näiteks kasvõi Jõuluvanale esitada.

 

Kokku osales sel aastal luulekonkursil 204 eestikeelset luuletust 27 erinevast koolist, lisaks veel ka mõned vene- ning ukrainakeelsed luuletused. Peale luuletuste leidus ka mõningaid proosalugusid, nt intervjuu pruunkaruga ning üks tore loodussaate stsenaarium.

 

Kõige aktiivsemad luuletajad olid sel aastal Rocca al Mare Koolist, Türi Põhikoolist ning Tallinna Mustamäe Gümnaasiumist. Kõige nooremad luuletajad Paikuse Lasteaiast ja Tallinna lasteaiast Naeratus.

Eraldi tänu läheb kindlasti kõigile õpetajatele, kes lapsi luuletama utsitasid ja neid selles töös juhendasid. Teie panus on hindamatu!

 

Seekordset luulekonkurssi kommenteerib hindamiskogu liige Helen Arusoo järgmiselt: „Metsaoti puhul on vahva see, et mõned toredad riimid on meil kõigil ju kohe keeleotsa peal:  karu-taru-maru, metsaott-unekott, und-lund, aruke-karuke, nott-ott. Neid riime olid lapsed ka palju kasutanud. Kui aga suhtumist karusse hinnata, siis valdavalt olid luuletused täis imetlust mesikäpa suhtes ja ootust, et temaga võiks kunagi kohtuda. Mõnele autorile oli see ka juba osaks saanud. Seda oli riimidest kohe ka tunda, mingi detail tõendas ehedat elamust. Üldiselt olid kõik väikesed ja veidi suuremad autorid silmnähtavalt vaeva näinud, et enne kirjutama hakkamist korralikult karude elu-oluga tutvuda. Siinkohal tänu õpetajatele ja vanematele. Vähe oli eksimusi laikäpa eluviisi kohta, mõni korduv väide siiski oli – et karu elab koopas või et karuisa ja karuema elavad aastaringselt koos – aga lubatud oli see fantaasialugudes, kus kõik mõtteuiud on alati oodatud.“

Konkursi korraldasid sel aastal Eesti Loodusmuuseum, MTÜ Aasta Loom ja Looduskalender.ee koostöös RMK-ga.

 

Auhinnatud luuletus "Emakaru monoloog"
Kirke Pertel

 

Nooblilt kohevusse kastetud ja küpse vilja karva –

nii pühalikult täpselt istub ihu ümber rüü,

ja vahest polegi see puhasjuhuslikku rütmi: üliharva,

kui mu kahes ümarsilmas helgib andekspaluv süü:

 

„On möödapääsmatust vaid tundev see minu raev,

mis kahes lõik’vas  marmorreas end manab silmale:

ei soovituna mulle näi too ohuraske inimjanu kaev -

ju liig köitev ruugeil esmasustel, mis tõin ma ilmale!“

 

Nõnda oht saab ristitud kui eesmärgiõnnis abinõu,

ja paar karust karjatust ei murra elu olemuse nahka:

pole sünnis joosta kaklema, kus jookseb teise õu,

ning säilitat’ võiks jääda koonuümarus kui tuhk-kahkjas.

 

Kuid võib siis h i r m u l olla eales pisarpuhas maik,

kui tilgutat’ saab õigel altaril ta verekarva vaik?