Tekst: Helen Arusoo
Fotod: Tarmo Mikussaar

 

 

“Karusid arvatakse Eestis olevat tuhatkond,“ ütleb tänavuse aasta looma karu üks kõneisikuid, zooloog ja pikaaegne Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. “Veidi enam kui poole sajandi eest, mil mina alustasin selle teemalisi uuringuid, oli Eestis ühtekokku napilt 120 karu ja needki elasid põhiliselt Alutaguse loodusmaastike-massiivi piires.”

 

 

 

Karu on üks meie põlisliike. Mati, räägi palun alustuseks see lugu ära, millal karu üldse Eestisse jõudis?

Pruunkaru, mis on meie metsa karu ametlik liiginimi, on siinkandis tõeline põliasukas. Paleontoloogiliste jälgede järgi otsustades ilmusid nad siia kohe pärast mandrijää taandumist, holotseeni alguses, nii umbes 9000 aastat eest ja olid 4000 aastat tagasi juba laialt levinud tavalised loomad ning pole pärast seda meie aladelt kunagi päris ära kadunud.

 

Metsaott praegu "magab" - täpsemalt - on taliuinakus. Kas oled ise kuulnud ka karu norskamist?

 

Karu norskamist olen kuulnud oma pikaajalise loomaaedniku tegevuse jooksul korduvalt, aga mitte looduslikes oludes. See oli omal ajal võimalik pidevalt metsades luusivatel mõisajäägritel ja hiljem ka kohusetundlikult oma vahtkonnas toimetanud metsavahtidel.

 

Kas ja kui palju on Euroopas piirkondi, kus karu magama ei lähegi ja kas neid võib tulla juurde, kui siinkandis peaks soojemaks minema?

 

Kuna karudel, nagu Sa isegi juba nentisid, pole päris talveuni, vaid märksa põgusam taliuinak, siis on see nendel evolutsiooni käigus välja kujunenud just talvisel poolaastal kimbutava toidunappuse tõttu ja on pruunkarudel äärmiselt ulatusliku levila piires väga erineva pikkusega. Kaukasuse lõunanõlvadel, Kreeka mägedes ja Kesk-Itaalias kipuvad pruunkarud toiduküllust nautima ja aastaringselt aktiivsed olema. Poegivad emakarud ei saa endale muidugi aastaringset ringitrampimist lubada.

 

Kas loomaaia karud peavad ka magama?

 

Loomaaias on võimalik karude taliuinakut pidamistingimustega reguleerida. Kui neid ühtviisi toita ja pidevas suhtluses pidada, on nad talveperioodil küll pisut uimasemad, aga siiski püsivalt aktiivsed. Kui neid aga sügissuvest alates kõvasti nuumata, seejärel tasapisi toitmist tagasi tõmmata ja vähem segada, siis jäävad nad rahulikult taliuinakusse.

 

Kuidas Eesti karul läheb? Kas on olnud ka aegu, mil karu siit puudus mingil põhjusel?

 

Praegu on meie karudel viimaste aastasadade parimad ajad, sest neid arvatakse olevat koguni tuhatkond. Nagu öeldud, pole pruunkarud meie mailt kunagi päris ära kadunud, kuigi on olnud aegu, mil sellest palju ei puudunud. Nimelt elas meil saja aasta eest Alutaguse kandis tõenäoliselt kuni paarkümmend paikset karu ja aeg-ajalt ilmutas end ka Jõetaguse ja Vahe-Eesti loodusmaastike-massiivide aladel mõni hulkuv isend. Veidi enam kui poole sajandi eest, mil mina alustasin selle teemalisi uuringuid, oli Eestis ühtekokku napilt 120 karu ja needki elasid põhiliselt Alutaguse loodusmaastike-massiivi piires.

 

Peame Sind tänama!  Eestis on ilmunud Sinu sulest põhjalik raamat "Pruunkaru" 1980. aastal, mille jõudsid kirjutada oma ameti - Loomaaia direktori töö - kõrvalt. Kust tärkas huvi karu vastu?

 

See raamatuke ilmus suures osas minu diplomitöö põhjal ja sellele teemale sattusin, nagu elus tihti juhtub, pimeda juhuse läbi. Nimelt hakkas meie mesikäppade asurkonna seisund tasapisi alla käima ning toonane Looduskaitse ja Metsamajanduse Ministeerium pöördus Tartu Ülikooli poole palvega selgitada välja selle põhjused ja võimalikud teed olukorra parandamiseks. Olin siis oma õpingutega just jõudnud nii kaugele, et tuli valida diplomitöö teema ja professor Harry Ling tegigi mulle ettepaneku osaleda selles lepingulises uurimistöös, mis võiks päädida samateemalise diplomitöö kaitsmisega. Hiljem, loomaaias asedirektorina ja paralleelselt sama ministeeriumi jahimajanduse osakonnas töötamise ajal astusin kaugõppe aspirantuuri ja hakkasin tegelema kõigi kolme meie suurkiskja ökoloogiaga.

 

Karu on loomaaias pea alati esindatud olnud, ehkki oma looduses elavad liigid pole olnud suurte loomaaedade prioriteet, pigem eksootilised loomad. Näiteks rotiaastal 2021 jõudis meie liik kodurott loomaaia kollektsiooni esimest korda. Millal karu toodi Eesti loomaaeda?

 

Karud olid Tallinna Loomaaias juba selle avamise päeval 25. augustil 1939. Vahepeal on olnud aegu, kus meil oli üks suurimaid karude kollektsioone Euroopas (ühtekokku 7 taksonit), aga tänapäeval aktsepteeritavate pidamistingimuste puudumise tõttu on alles jäänud vaid jääkarud. Kuna polnud ette näha, et lähematel aastatel tekiks võimalusi muudele karudele elamisväärseid tingimusi luua, siis said ülejäänud laiali jagatud.

 

Karu aastaring on väga erinev. Mis karu pesas praegu toimub, kas pojad on juba sündinud?

 

Oleneb, kelle koopaga on tegemist. Isakarud ja ahtrad emased on rahulikult taliuinakus, kui neile just harvesteritega külla ei minda. Sigivad emakarud on just nüüd jõulude paiku poeginud ja imetavad oma kõigest 300–500 grammi kaaluvaid poegi. Varasemast kirjandusest leiab väiteid, et karud poegivad veebruaris, aga see ei pea paika. Tol ajal ei osatud arvata, et karupojad sündides nii pisikesed on ja arvasid, et veebruaris-märtsis üles aetud karude pojad on just alles sündinud, kuigi olid juba paar kuud rammusa emapiima varal kosuda jõudnud.

 

Kuidas peaksime käituma, kui leiame karu talvepesa – kusagile teada andma? 

 

Kõik oleneb sellest, kuidas ja millal me selle leiame. Kui peaksime sellest aimu saama sügistalvel karude taliuinaku alguses, oleks hea, kui sellest saaksid teada ka võimalikud raietööde ja ajujahtide korraldajad. Kui aga karu hiljem üles peletada, pole sellest enam mõtet peale sõpradele jutustamise kellelegi teada anda. Erinevalt hundist, ei tule nimelt emakaru reeglina kunagi oma poegade juurde koopasse tagasi ja need on paratamatult hukule määratud. Kevade hakul, kui pojad juba pagemisvõimelised, võib mõnikord erandina juhtuda, et ema korjab nad siiski hiljem uuesti kokku, kui inimesed ei jää püsivalt sinna kanti teda häirima. Seetõttu on kõige mõistlikum rahulikult minema jalutada, aga mitte alustada „päästeoperatsioone“.

 

 

Miks pruunkaru alamliigid käituvad maailma eri paigus nii erinevalt – miks osad on nii agressiivsed?

 

Looduslikud olud on pruunkarude väga laia levila piires äärmiselt erinevad, mistõttu erineb nende toidulaud samuti väga suures ulatuses. Seal, kus nende menüüs on taimse toidu osakaal väiksem, on nende kisklus mõistagi suurem. Samuti piirkonnis, kus nende taimne toiduvalik pakub ühekülgselt väga rikkalikku ninaesist, võivad niisuguste toidutaimede saagi ikaldumise korral tekkida hulkurkarud, kes ei suuda taliuinakuks vajalikku rasvavaru koguda, kuigi metsas leiduks küllaldaselt taimi, mille varal näiteks meie karud on sunnitud end nuumama. Niisugused karud hulguvad talve läbi ringi, muutuvad järjest lahjemaks ja on väga ohtlikud. Enim tuleb seda ette paigus, kus karud on harjunud seedermänni seemnete varal end taliuinakuks ette valmistama.

 

Millist karu rünnakut loetakse enesekaitseks, millist rünnakuks ja kui palju viimast kartma peaks Eestis?

 

Üldjuhul pole Eestis vaja karusid karta. See, kui karu tõuseb tagajalgadele, ei tähenda, et ta kavatseb teid rünnata. Kui sel juhul ise mitte lollusi teha, näiteks ei tohiks mingil juhul jooksu pista või end liiga pealetükkivana näidata, siis pistab karu esimesena punuma. Halvemaks võib olukord minna, kui sattuda emakaru ja poegade vahele, mistõttu on mõistlik metsas liikudes endast varakult küllaldaselt märku anda. Karud ründavad neljal jalal tormates, ega tõuse rünnaku alustamiseks kunagi tagajalgadele, vaid soovivad paremini ümbrust seirata, et kuuldud heli või ninna torganud lõhna allikat välja selgitada.

 

Mis Sa arvad, miks Lätis pole olnud üldse looduses karusid – alles mõne aasta eest tuli teade esimesest poegimisest?

 

See pole õige jutt, et Lätis pole kunagi karusid olnud. See väide kehtib vaid viimase sajakonna aasta kohta. Vanadel headel aegadel oli nii meil kui neil karusid külluses. Sellele viitab kasvõi nende rahvuseepose peakangelase nimi Lacplesis (“Karutapja”). Meid on päästnud see, et asume pruunkaru lauslevila lääne-loode piiril ja suutsime seda sidet ülejäänud karukonnaga ka halvematel aegadel säilitada. Nagu ma ütlesin, ei puudunud palju, et see piir oleks veelgi enam ida suunas taganenud.

 

Kas tohiksime uue aastaaja saabudes taas paar sõna karust juttu teha – kui mõmmi ärkab? Muide, kumb ärkab enne – kas ema või isakaru?

 

Olen üldiselt lobisejat sorti ja nüüd pensionipõlves ehk eriti. Kui milleski oskan kaasa rääkida, siis teen seda meeleldi. Mis aga ärkamisse puutub, siis mõistagi virguvad esimestena isakarud ja muud üksi uinunud isendid, kes tulevad talikoopast reeglina välja juba märtsi lõpus. Talvel poeginud emakarud võivad aga karmimate talvede korral koopasse jääda kuni aprilli lõpuni.

*****