Metskits käis mägralinnakul seenel.

Alates rajakaamera ülespanekust eelmise aasta lõpus, on mägralinnakut kahel korral külastanud ka metskits. Mõlemad korrad on olnud üllatavad ja pannud kulmu kergitama. 

Varakevadel, kui metsaalune ülastest valge, käisid kaamera ees kaks kitse. Maiustasid ainult võsaülastega. Napsasid neid igal sammul. Teisi taimi ei proovitudki. Huvitavaks tegi seiga teadmine, et võsaülane on mürgine taim, kelle söömine põhjustab näiteks inimesel ülasemürgistust. Kirjanduse andmeil ei kõlba ta ka teistele loomadele. 

Nüüd siis järgmine üllatus. Metskits veetis linnakul pea kaks minutit, nuusutas kõike, aga nina vedas vaid seente juurde. Suve hakul kaamerapoolset urusüsteemi puhastades kuhjas mäger sissekäigu ette paarikümne sentimeetri paksuse kruusakuhila. Juba üksi see on huvitav, et kuidas seal värskelt maa alt toodud ja segipaisatud pinnasel seened, täpsemalt tavavahelikud kasvama hakkasid. Aga just need huvipakkunud tavavahelikud sel nädalal meie külalise kaamera ette tõidki. Metskits haukas seeni mõnuga. Nagu kogenud ja teadlik seeneline, valis kits nooremaid ja värskemaid. 

Nagu võsaülanegi, ei kõlba ka tavavahelik inimesele söögiks. Kui ülasemürgistus avaldub peale söömist üsna pea, on varem ja ka kahjuks praegugi mõnede poolt teadmatusest pannile korjatava tavavaheliku mürgisus kavalam. Mürk kuhjub kehasse ja ei välju sealt enam. Mürgitus halvab vere punaliblesid, kleepides neid omavahel kokku. Söömine võib varem või hiljem lõppeda surmaga.

Kupatamine ega leotamine tavavaheliku mürgist vabanemiseks ei aita. 

Ei tea mida tavavahelik metskitsega teeb.