Artiklid ilvesest

Kunstnik Leo Lätti on joonistanud koprast pildi, oksake käpa vahel – sellel oksakesel on suur roll tänavu – kobras on Ehitaja!
Joonistus: Leo Lätti

Majaehitaja. Tänavu tutvustame aasta looma kobrast esmalt kui võimsat ehitajat, kes loob ka teistele elupaiku. Praegu jaanuaris pole kopra ehitushooaeg veel alanud, aga peagi on see käes. "Kobrast võiks nimetada meie uue taasiseseisvumisaegse Eesti eluslooduse arhitektiks, sest kõikjal, kuhu ta vähegi saab, tekitab ta suurema või väiksema vääriselupaiga, kus saavad elutseda mitmed kaitsealused ja ohustatud liigid lindudest ja kahepaiksetest roomajatest poolveeliste liikideni välja," kirjutab näriliste uurija ja kopra-aasta kõneisik Remek Meel.  "Loomulikult muudab kobras tohutult end ümbritsevat keskkonda ja seetõttu satub liik inimesega kergesti vaenujalale, sest inimene ei salli, et keegi peale tema enda võiks keskkonda nii suurel määral muuta."

Kas sa oled truu kaasa? - Jah!

Kas päris lõpuni truu? -Jah!

Kas sulle meeldib põhiliselt kodus toimetada? - Jah!

Vastates Eesti Loodusmuuseumi näitusel "Isad ja pojad" külastajale esitatud küsimustele "jah", saad vastuseks: oled "kobras-mees". Kodukesksemat isast looduses leida polegi kui aasta loom 2019 kobras! 

"Täielikult truu isa. Eeskujulik ehitaja, kes rajab oma perele võimsa maja ja võib elada ühes paigas põlvkondi. Õpetab poegadele kodu ehitamist ja parandamist."
Foto pärineb näituselt "Isad ja pojad" , kus on põnevat avastada ka teiste loomariigi isaste kohta. Näitus jääb Eesti loodusmuuseumis avatuks kogu järgneva aasta jooksul.

Olin eelneval päeval kohanud metsas kahte ilvest ning mul oli kindel plaan tulla tagasi hommikul esimeseks valguseks. Ma lootsin, et ilvesed on ikka veel seal toimetamas. Paraku läks aga hoopis nii, et sellel hommikul olid mul kanda perekohustused. Metsa pääsesin alles pärastlõunal. Võrreldes eelneva õhtuga, kus taevas oli selge ja õhk jahe, oli ilm öösel muutunud. Pilvitas. Sadas lume-lörtsi-vihma segu ja puhus tuul. Kohale jõudes suundusin otsejoones sinna, kust avanes vaade künkale, millel eelneval õhtul ilveseid olin näinud. Lootsin, et nad ka nüüd istuvad seal. Aga ei... küngas oli tühi. Ilveseid ei olnud.

Kõigepealt kohtas ta teda murtud metskitse juures, siis nägi ilvest võõra ratturiga silmitsi ning kolmandaks tabas varitsuses. 
Viimane kohtumine võtab aga väga palju aega...Remo Savisaar kirjutab, kuidas ta neljandat korda – Grand finale! – kohtub sama ilvesega ja saab temast kenad fotod. 


Eelneva suurepärase päeva jooksul olin saanud selgeks ilvese kohta nii mõndagi. Ma teadsin tema põhilist liikumistrajektoori ja aimasin ette tema käitumist. Sellel ööl jäi minu uneaeg lühikeseks – ärevus oli sees ning mõtted ilvese juures. 

Varahommikul väljusin kodust pimedas, et jõuda ilvese juurde varitsusse enne, kui valgeks hakkab minema. Hommik oli krõbekülm, kuid olin riietanud end vastavalt.

Oma eelmises loos "Rattur ja ilves" kirjutasin, et mul õnnestus hea juhuse läbi olla ilvese ja inimese näost-näkku kohtumise pealtnägijaks. Kuna konkreetne metsakiisu osutus üsna julgeks, tekkis mul kohe paar ideed, kuidas looma paremini pildile püüda.

Aasta looma luulevõistluse auhinnaks oli matk loodusfotograaf Remo Savisaarete ilvese jälgedel.  "Mulle meeldis matk väga, see oli selline omapärane metsaskäik," kiitis Tomi Välimäe Türi Põhikoolist, "Sest kui me tavaliselt klassiga metsas käime, siis meil pole kaasas sellist inimest nagu Remo, kes kõike teab ja näeb."

Aasta looma fotovõistluse RMK auhind läks Remo Savisaarele, kelle imeline pilt ilvesest näitab, kui hästi sulandub ilves Eesti metsamaastikesse. Eile, 6. detsembril õnnestus aasta looma luulevõistluse auhinnaretkele tulnud lastel ka neid paiku Vooremaa serval näha, kus fotograaf Remo on teinud oma parimad pildid metsakiisust.
Foto: Remo Savisaar

Saime täna õhtupoolikul üles Aasta looma fotonäituse loomaaias. Kel jäi eelmisel kuul RMK Tallinna kontori hoones näitus nägemata, saab seda nüüd külastada loomaaia uuemapoolses Keskkonnahariduskeskuse majas veebruarini.

Aasta looma fotovõistluse "Metsakiisu salarajad" üks põnevamaid töid on Mäidu Mauruse ilves, kes rahulolevalt limpsab keelt oma äsjamurtud saagi juures seistes. Foto pälvis Eesti Jahimeeste Seltsi auhinna. Autor kirjeldab, kuidas tal õnnestus selline kaader tabada.

Minu värvikaim kohtumine ilvesega leidis aset neli aastat tagasi endise Paasvere metskonna territooriumil Avijõe lättest umbes neli kilomeetrit allavoolu. Teise mai lõunapaiku tegelesin jõe lähistel odrakülviga. Nisu sinna külvata ei saa, sest läheduses on metsad, kust tulevad metssead ja karud kõrvalasuvalt kaitsealalt. Odrapõllud huvitavad neid vähem. Mingil hetkel helistas poeg, kes oli läinud kõrvalasuvat põldu külviks ette valmistama, et keset põldu lamab mingi pruun elukas ja ei lähe ära! Kuna mul on kaamera tööl alati kaasas, siis läksin kohe kohale ja läbi objektiivi vaadates selgus, et tegemist on ilvesega. Kuna ta lamas, siis kahtlustasin, et äkki on loom vigastatud. 

Oma eelmises loos kirjutasin kohtumisest ilvesega, keda õnnestus pildistada väga lähedalt. Sõitsin tookord kiiresti eemale, kartes metskassi peletada. Ilves arvas, et ma ei näe teda – mängisin kaasa.

Sõitsin autoga 100 meetri* kaugusele uude kohta, kust võiks näha ilvesest oma murtud metskitse juurde tagasi suundumas. Mõtlesin sealjuures ka võttenurga ja tausta peale. Jäin ootele. 

Täpselt kümme minutit hiljem märkasingi, et teeperve tagant ilmus nähtavale ilvese pea ning järgmine hetk oligi ta juba teed ületamas, suundudes oma saaklooma poole. Ühtäkki ilves tardus ning jäi vaatama sõidutee suunas. Mida ta vaatab, miks ta ei suundu sööma? Lähenevat autot ma ei kuule? Kahtlustab, kardab?