juuni 2016

Kirjutas Margus Ots, rasvatihase aasta koordinaator

Pildi napsas Shanta, LK foorumist

Kell üks päeval olid pooled tihasepojad kaheksast munast koorunud

Rasvatihane         Parus major

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Looduskaitsjad Sookuninga kaitsealal Eesti-Läti piiril

25-aastat tagasi kuulsin raadiost, et Ikla piiripunkti on rünnanud OMON. Ärevusega jooksin linna helistama, sest mobiiltelefone veel polnud ega kodutelefonigi jagunud kõigile.

Minu hirm seisnes selles, et selles piiripunktis seisis mu vend – piiriteenistuse inspektor Enn Vilbaste. Taasiseseisvumise alul oli ta läinud piirivalvesse, et soovimatud võõrad maale ei pääseks, ega tooks siia midagi sellist, mida me ei taha ja viiks minema meie kodumaa rikkusi.

Foto Arne Ader

Metsmaasikas

Metsmaasikas         Fragaria vesca

Hämmastava aroomiga metsmaasikatega saab tänavusel „leedoajal“ maiustada kõikjal Eestis.

Kustas Põldmaa raamatust "Nurmelt ja niidult": kirjastus, Valgus, 1976. lk. 74;76

Foto Arne Ader

Jaanituli Otepää linnamäel

Suvise pööripäeva ajal, kui mets, põld ja niit on kõige kaunimas ehtes ning kasvamise järgus, pühitseme oma traditsioonilist valguse- ja suvepüha, jaanipäeva, 24. juunil. Kirik tegi sellest Ristija Johannese ehk Jaani sünnipäeva ja kohati oli sel päeval surnuaiapüha.

Jaaniööl loitsid minu kodukandis jaanituled ning tares ja õues lõhnasid metsast toodud jaanikased, laulis noorus ja pidutses vainul või kiigemäel.

Kõrge varda otsas põles tõrvatünn või lõõmas lõke tuleasemel, üürgas lõõtspill, löödi tantsu, tehti ringmängu ja kiiguti.

Jaanituli on tükk meie esivanemate ajalugu, nurgakivi suvises pööripäevaaegses traditsioonis päikese kui valgusallika austamiseks, mille kaar taevatelgil hakkab siitpeale vähehaaval lühenema.

Telefonipilt Kristel Vilbaste

Pildistatud vastu pühapäeva Kütiorus.Jaaniussid hoiavad tänavu niiskematesse paikadesse

Jaanimardikas    Lampyris noctiluca

Teadupärast helenduvad ainult emased jaanimardikad - selleks et endast märku anda tagasihoidlikult pruuni värvi pehmete tiibadega, lennuvõimelisele täiskasvanud isasmardikale. Jaanimardikate sugu peab saama jätkatud.

Fotod Arne Ader ja Urmas Tartes

Triiplutikad

Triiplutikas      Graphosoma lineatum

Triiplutika kohtajal pole kahtlust kellega tegu.

Lutika pikkus küünib poolteise sentimeetrini, välimuselt lapiku ja laia kehaga ning keegi teine sellist "triibulist, Vatikani kaardiväelase mundrit" ei kanna.

Fotod Arne Ader

Harilik härghein

Harilik härghein        Melampyrum nemorosum

Üheksa õitsejaga jaanipärjale annab härghein tänavu kõikjal „kirju näo“.

Nende kasvukohti märkame metsateede veertes või puisniitudel, aga erkkollaste härgheinade massõitsemine jääb juulikuusse.

Sageli küsitakse: kas siis harilikul härgheinal pole mitte lillad õied?

Koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Tugevalt lamandunud rukis on hakanud üles tõusma

Nii, nagu eelmine nädal, oli ka see nädal siinkandis erakordselt sajune.

Vihmata jäid ainult esmapäev ja teisipäev. Neljapäeval sadas nii öösel kui päeval rohkesti ja ööpäevaseks sajusummaks kogunes 47 mm. Samuti oli laupäev väga sajune ja samas ka tormine. Ööpäevaseks sajusummaks mõõdeti siis 18 mm ja tuule kiirus kasvas iiliti 17 m/s. Kogu nädala sajusummaks kogunes 78 mm, mis on 10 mm võrra enam, kui on viimase 94 aasta keskmine juunikuu sajusumma Jõgeval. Kokku oli nädala lõpuks juunikuus sadanud tänavu juba 132 mm, mis on tavapärasest peaaegu kaks korda rohkem.

Fotod Arne Ader ja Kaarel Kaisel

Harilik kukehari

Harilik kukehari                Sedum acre

Meie väiksemate taimede hulka kuuluv harilik kukehari õitseb.

Väiksusest hoolimata on kukeharjad kuivadel ja vähese taimestikuga nõmmedel, lodudel või randades hästi nähtavad.Taime õievarred venivad õitsemise ajal aga pea kolm korda pikemaks.

Fotod Arne Ader

Liivatüllide mäng

Liivatüll     Charadrius hiaticula

Kenad rannikulinnud, kes elutsevad mererannikul ja saartel, pesitsevad liival või kiviklibul, Loode-Eestis mereäärsetes kruusakarjäärides.

Välimiku järgi kergelt äratuntavad – pealagi ning selg liivahallid, nokatüvikul valge laik, silmi katmas "must mask". Kaela ümbritseb valge vöö ja rinda ehtimas must manisk. Nokk orashikas, musta tipuga, jalad samuti oranshid või kollakad

Maru sarnased sugulased väiketülliga, aga viimase nokk on must.

Fotod Arne Ader

Pohl

Harilik pohl        Vaccinium vitis-idaea

Kõik meie tuntud metsamarjad kuuluvad kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda - nii mustikas, sinikas, pohl kui jõhvikas.

Pohla kasvupinnaseks sobivad hästi vett läbilaskvad liivased mullad, harvemini turvasmullad. Metsaalune pinnas, aeglaselt kõdunevate okaspuu okastega on happeline ja see pohlataimedele sobib. Kasvumetsadeks palumetsad, samuti nõmme-, raba- ehk soometsad. Pohla ning mustika kasvukohad sageli kattuvad.

Foto Arne Ader

Varsakabja kukkurviljad

Harilik varsakabi         Caltha palustris

Paljudel taimedel pole õitsemine veel alanud, aga varsakabja seemned juba valmimas ning kui rahvakeeli konnakapsas kiirustab, jõuab ta suve lõpus teist korda õitsema puhkeda.

Rohurinde arenedes jääb kevadel märgades kasvukohtades lokanud varsakabi märkamatuks, taime lehedki on kaotanud oma kirka rohelise.

Video salvestas Mutikluti, LK foorumist

Merikotkas     Haliaeëtus albicilla

Päev otsa tõsist tormi ja vahepeal oli juba kahtlus, et parempoolne osa pesast on alla varisenud koos kotkapojaga. Kella kuuest hakkas torm vaibuma, pesametsast kostis linnulaulu, aga tuulab ikka veel tugevalt.

Järele on jäänud vaid pesariismed, aga kõik napilt lennuvõimelised merikotkapojad on karmile katsumusele vastu pannud. Lähedusest kostab vanalindude häälitsusi.

Hommik on õhtust targem - saame näha „kuidas edasi“…