jaanuar 2020

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee 

Pildistas Marko Mägi

Mitmed loomad kaitsevad end ründajate suunas ärritavaid aineid paisates või ogade ja okastega. See sunnib kiskjat kergemat saaki otsima, kuid lubab ka end kaitsjal põgeneda ohu eest. Põgenemine on levinuim viis kiskja ohvriks pääsemisest, kuid oluline on hinnata riski ning kohandada põgenemist vastavalt oludele – liiga vara pagedes läheb kaotsi aeg, mida saaks kasutada toitumiseks, kaaslase võrgutamiseks, puhkamiseks või territooriumi kaitsmiseks; asjatult pagedes on oht end paljastada kiskjale, kel eelnevalt ründeplaani ei olnud, kuid kes võib soodsat hetke ära kasutada.

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, www.linnuvaatleja.ee

Foto Uku Paal, ww.estbirding.ee

Musta-valgega viirutatud helesinise tiivanukiga pasknäär on sage lindude toidumajades pakutava rasva, seemnete ja pähklite söömas käija. Kõigesööja paskääri toiduks on marjad, seemned, puude viljad, putukad, ussid, pisinärilised ning ta rüüstab ka teiste lindude pesi.

Sügisel peidab pasknäär talvevaruks sambla alla või puude koorepragudesse suure hulga tammetõrusid ning kuigi vareslasele omaselt on pasknääri ruumimälu väga hea, jääb osa tõrudest talvel leidmata. Need tõrud hakkavad kevadel kasvama ja nii on pasknäär peamiseks tammede levitajaks.

Eesti Maaülikoolis toimunud mullapäeval kuulutati 2020. aasta mullaks erodeeritud muld

Eestis moodustavad erodeeritud mullad ainult 1,2% kogu maafondist, suurem on nende osakaal põllumajandusmaadel ehk umbes 3,1%

Rohkesti leidub erodeeritud muldasid Lõuna-Eesti kõrgustikel, Kagu-Eesti lavamaal ja vähemal määral Sakala kõrgustiku ümbruses ning Pandivere kõrgustikul.

Foto VikipeediA

Teelehe-mosaiikliblikas, foto Le Loup Gris

Teelehe-mosaiikliblikas       Euphydryas aurinia

Tänavuse aasta liblikas kuulub koerliblikaliste sugukondaon levikult lokaalne, aga mitte haruldane, kuid vähearvukas. Tasub tähelepanelik olla.

Millal siis valmikuid võib kohata? Talvitutakse röövikuna. Valmikute lennuaeg maikuu lõpupäevadest kuni juunikuu lõpuni. Eestis võib röövikuid leida kindlasti peetrilehelt, aga ka äiatarilt.

Looduskalendri püsikülastajad märkasid, et alates 20. detsembrist võisid Looduskalendri veeb ja foorum kohati olla üliaeglased või ei saanud üldse lehekülgedele ligi.

Põhjuseks oli enneolematult suur päringute arv, mis tabas meie serverit pealelõunati ja õhtuti. Enamus neist saabusid Hiinast, mõnikord ka Singapurist ja vähem teistest Aasia riikidest.

Linde tutvustavad Marko Mägi ja Margus Ots, www.linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Talvel lindude toidumaja külastavate lindude hulgas on arvukalt rohevinte. Nende varblasesuuruste kollakasrohelise sulestikuga vintlaste isaslinnud on erksavärvilisemad kui pruunikashalli sulestikuga emaslinnud.

Talvel tegutsevad rohevindid suurte salkadena ning rikkalikemate toidumajade juures võib näha kümneid ja isegi sadu linde. Osa neist on Eestisse põhjapoolsetelt aladelt saabunud talvitajad, teised aga siia talvitama jäänud Eesti rohevindid. Toidumaja külastavate värvuliste seas on rohevindid sotsiaalse hierarhia tipus, jäädes alla vaid varblastele – seepärast võib tähelepanelik veebikaamera jälgija aeg-ajalt näha, kuidas vana isane rohevint peremehetsema kipub.

Pildistas Peep Männil

Kevadel juba maha jäetud karu talvepesa

Pruunkaru ehk karu     Ursus arctos

Vastu talve jäid tiined emasloomad taliunne olenemata tänavustest soojadest ilmadest nö „õigel ajal“ sest sügisel hoolega talletatud energiavarusid pole tühjale ringihulkumisele vaja raisata.

Nagu oma eelnevas loos kirjutasime on osad „karumammad“ juba poeginud.

Foto Arne Ader

Vesipapp. Suur Taevaskoda ( www.loodusemees.ee )

Vesipapp           Cinclus cinclus

Kesktalvise veelinnuvaatluse raames on meil põhjust pöörata pilk meie jõgedel tegutsevate veega tihedalt seotud lindudele. Suvisel ajal võime kohata ainult mõnda üksikut meil pesitsevat vesipapi paari, talveks on saabunud rändurid põhjapoolsematelt aladelt ja neid võib meile talvituma jääda kuni pool tuhat isendit.

Rekordite rubriiki koostab Marek Vahula

Fotod Arne Ader

Rekorrd nr. 75. Eesti sügavaim järv - Rõuge Suurjärv

Rõuge Suurjärv ( www.loodusemees.ee )

Asub Võrumaal, Haanja kõrgustiku loodeservas, Rõuge alevikus. Järv on tekkinud jääajast ja on Eesti sügavaim järv, keskmise sügavusega 11,9 meetrit ja suurima sügavusega 38 meetrit.

Rekord nr. 76. Eesti pikim jõgi - Võhandu jõgi

EOÜ annab teada 

Tuttpüti aastal avaldab ornitoloogiaühing kord kuus püttidega seotud teadusuuringute kokkuvõtteid, mida saab lugeda lehelt:

www.eoy.ee/tuttpytt

Vee toitainete hulga suurenemine teatud piirini soosib tuttpüti elu.

Tuttpütt pesitseb nii rannikul kui ka järvedel, kus leidub poegadele söögiks sobilikke väikesi kalu. Oluline on ka piisav ruum vanalindudele lendutõusuks – kuna nad vajavad pikka hoovõturada, ei pesitse nad väga väikesetel veekogudel. Kuigi kalu püüdma võivad nad sukelduda kuni 20 meetri sügavusele, eelistavad nad pesitseda siiski madalamatel veekogudel.

Kirjutas ja pildistas Tiit Hunt, www.rmk.ee

Aasta puu 2020 on harilik kuusk (Picea abies). Meie jaoks siin põhjalas nii harilik, et jätame sõna "harilik" lihtsalt nimetuse eest ära, ja nii harjumuspärane, et mitte öelda igav. Nii juhtub, et toome jõulukski tuppa midagi eksootilisemat, näiteks jumal-teab-kus-kasvatatud nulu.

Lumine kuusemets

Ometi on kuusk kõigis oma vormides meie looduses ja kultuuris nii silmatorkav.

Foto Arne Ader

Hallhaigur maanteel ( www.loodusemees.ee )

Hallhaigur       Ardea cinerea

Suuri ja silmahakkavaid hallhaigruid võime tänavuse talvega kohata mitmel pool, vahel koguni hulgakesi. Paistab, et tegu viimaste rändeseltsingutega, suuremal hulgal on varemalt lahkutud novembri lõpus. Vaata teksti lõpus vaatluste lehte.

Mida pehmem talv, seda sagedamini graatsilisi linde kohtame. Senini on hallhaigruid peetudki meil ebaregulaarseteks talvitujateks ja varematel talvedel pole neid üle kuuesaja isendi loendatud.

Ettevõtmist tutvustab ja pildistas Leho Luigujõe

Pilt loenduselt: mustvaera talvine kogum Suures Katlas

Jaanuarist märtsini toimub Läänemerel rahvusvaheline arktiliste veelindude lennuloendus, mille eesmärk on koguda teavet Läänemerel talvitavate veelindude asurkondade suuruse kohta.

Läänemeri oma arvukate meremadalikega on oluline talvituskoht arktilistele veelindudele. „Näiteks on kahaneva arvukusega aul (Clangula hyemalis) üks liikidest, kelle edaspidine saatus oleneb suuresti Läänemere elukeskkonna kaitsest,“ kirjeldas loenduse projektijuht, Eesti Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi õppetooli peaspetsialist Leho Luigujõe.

Eestimaa Looduse Fond (ELF) otsib kandidaate 2019. aasta noore looduskaitsja auhinnale, millega kaasneb 1000 euro suurune stipendium.

Auhinnale on oodatud kandideerima looduskaitsjad, kes omavad väljapaistvaid saavutusi Eestimaa looduse kaitsel ning on passi või enesetunde järgi nooremad kui 35 aastat.

Kandidaadid võivad õppida või töötada nii avalikus, era- kui mittetulundussektoris, samuti tegutseda vabatahtlikuna. Üles võib seada nii enda kui ka kellegi teise kandidatuuri. Kandideerimisavaldusi saab esitada veel 10. jaanuarini aadressil: 

mariliis@elfond.ee

Auhinna laureaat kuulutatakse välja 2020. a alguses ELFi sünnipäeval.

Eesti Orhideekaitse Klubi, http://www.orhidee.ee/

Fotod Arto-Randel Servet

Soo-neiuvaip

Soo-neiuvaip       Epipactis palustris

Pole sugugi harv juhus, kui orhideedest juttu tehes mõni inimene imestades küsib, et kas neid kasvab siis Eestis ka?! Kui mõnda liiki siiski teatakse, ei osata seda orhideeliste sugukonnaga seostada. Eks ole ju nimel „orhidee“ tugev lõunamaa maik juures ja enamik orhideeliike (maailmas kokku umbes 30 000) kasvabki troopikas.