Lugejakiri

Pildistas ja loo pani kirja Kati Kalda

Sokk

Paari nädala eest haaras mind järjekordne soov varahommikusele jalutuskäigule minna. Lootuses et äkki õnnestub mõnd looma kohata. Enamasti olen lootuse pannud metskitsedele, rebastele või siis jänestele. Metssiga mu lemmikute hulka ei kuulu, mitte sellepärast et ta mulle ei meeldi vaid lihtsalt ei ole soovi kohata - mingi alateadlik hirm ehk.

Loo kirjutas ja video salvestas Mati Sepp

Igal loomaliigil on oma elutsükkel looduse ökosüsteemis. Sündimise hetkest alates on noored ilmakodanikud osa sellest suurest süsteemist.

Kevadel lõpul toovad metskitsed ilmale üks kuni kolm talle ,kes varjavad ennast kiskjate eest rohu kaitsvas rüpes. Noores eas abitud ning sõltudes täielikult emasloomast on talled kerge saak kiskjatele (rebane, ilves, hunt, aga neile on lisandunud nüüdseks uus liik - šaakal).

Šaakal saab olema ilmselt tulevikus metskitse tallede jaoks tõsine katsumus. Sest šaakalite võime õppida küttima erinevaid saakloomi on tuntud üle maailma. Pole kahtlustki, et uustulnuka jaoks on kergesti õpitav, kuidas abitud talled noores eas rohust üles leida.

Kirjeldus ja video Mati Sepp

Video: LINK

Tihtilugu juhtub, et leiame loodusest loomakese, kes vajab Meie arvates “abi” või teisel juhul - ei peaks antud kohas üldsegi olema.

Enamasti lähtume emotsioonist, mida tekitab Meis leitud looma liik. Kui leiame rohu seest abitu metskitse talle. Tekkib tunne, et ta vaeseke ei saa kuidagi ilma Meie abita hakkama ja peame Ta metsast ära tooma. See on mõistagi täiesti vale arusaam.

Metskitse tall varjab ennast põhjusega rohus ja kitsetalle ema on läheduses närviliselt asja jälgimas ning lootuses, et inimesed ei leia Tema tallekest üles.

Loo jutustab Heleri

Tihasepaar pesitseb postkasti kõrval ka tänavu (vaata alumist pilti)

Rasvatihane        Parus major

Pildistas ja kirjutas Kati Kalda

Kohtumine märtsijänesega

Halljänes        Lepus europaeus

Sõbrake otsustas uudistama tulla, kuna väsis teistega koos silkamisest põllul ära ja tuli kaema. Tuli teine nii lähedale, paari sammu kaugusele ja jäi vaatama. Kui meile külje pööras, märkas et on veidi valesse seltskonda tulnud ja silkas tagasi oma mängukaaslaste seltsi.

Kirjutas ja pildistas Sten

Orav jaanuari lõpu lumesajus

Elan Tallinnas Mustamäe paneelmajas. Minu suureks rõõmuks on meid hakanud külastama oravad. Mõnikord on neid loomakesi lausa mitu. Oleme neile aknaplekile poetanud mõned pähklid või tammetõrud. Siis on huvitav teiselt poolt akna klaasi neid salaja jälgida. Nemad mind ei märka ja minul avaneb võimalus oravaid väga lähedalt pildistada.

Loo kirjeldas Mati Sepp

Fotod Arne Ader

Metskits ehk kaber      Capreolus capreolus

Metskitsede katsumused kujunevad looduses aastate lõikes erinevateks. Lumerohkel talvel tuli ellu jäämise nimel mõnel isendil vahel rinda  pista isegi metsnugistega. Kuna tänavusel talvel pole lumeküllust ega nälga karta, siis inimeste poolt „aasta loomaks“ kuulutatutel sellised rasked  katsumused hetkel puuduvad.

Pildi veebikaamerast napsas Eva

14. jaanuaril, kell 00:08

Punahirv      Cervus elaphus

Meilt on küsitud, miks tagasihoidlikuma käitumisega emasloomi kaamerapildis pole näha?

Pisitasa on nimetatud hakanud ettevaatlikult söödaplatsile ilmuma, hoides pullidega parajat vahemaad. Vasakult kõige lähem ongi hirvelehm, keda kaamera ees juba üle nädala kohata võinud.

Pildil näeme lisaks emasloomale tosinat hirvepulli, kas keegi viitsiks äkki sarveharud kokku lugeda? Silma järgi veidi vähem, kui sadakond haru….

Video wolftrailcam.est

Eestimaa metsik loodus  on hädas, kuid abikäed loodusele on jäänud lühikeseks ja iga uus  loodust puudutav seaduse muudatus vähendab sootuks inimese abi loodusele.
Läbi aegade on suutnud  loodus toimida koos inimesega harmoonias - tekkinud on omavaheline abistav süsteem.
Meie  hoiame  liikide arvukuse tasakaalus, saades vastutasuks nautida  looduse  ilu ja ande. Kuid  21 sajandil oleme  hakkanud looduses rikkusi tahkudesse jagama. Metsas elutsevaid  suurulukeid vajame , aga väikeulukid ja pisikesed „metsakodanikud“ alustades  lendoravast ning  lõpetades  mõne  haruldase linnuliigiga nagu metsis peavad enne kõike omal jõul hakkama saama.

Pildistas ja kirjutas Daisi Põllupüü 

Raudkull

Mäletan oma lapsepõlvest, kui samuti söödeti talilinde.

Pekitüki küljes rippusid tihased: põhiliselt rasvatihased, harvem salutihased ja sinitihased. 

Aastatega lisandusid söögimajade juurde erinevad rähnid ja leevikesed.

Nüüd on päris tavaline kohata pasknääre ja suurnokki.

Viimastel aastatel on tihti näha raudkulle toidumajade lähistel valvamas, ise nagu kivikujud, laskmata inimesest ennast häirida. Arvatavasti on nemad oma toidulauale lihtsalt järele lennanud…