Uhke laanepüü kukk kruusateel.
Foto: Remo Savisaar
Sel korral tuleb põgusalt juttu ilvese ühest naabrist ja saakloomast – laanepüüst. Ta on üsna väike, hallkirju ja tuvi mõõtu linnuke. Laanepüü on meie metsade arvukaim kanaline. Hinnanguliselt on neid Eestis 30 000-60 000 paari.
Laanepüüd märkab sagedamini just sügise ja talve perioodil, kuna siis on laanepüüd grupilise eluviisiga (nagu kanalistele kombeks) ja tegutsevad rohkem puudel, toitudes enamasti sarapuu- ja kasepungadest. Laanepüü on üsna ettevaatlik lind ja naljalt ta ennast vaadelda ei luba.
Liikudes palju alal, kus on tegutsemas ilvesed, näen seal sageli toimetamas laanepüüsid. Just talv on see aeg, kus olen jäljeraamatut lugedes saanud teada, et ilves on laanepüü vastu huvi tundnud. Paksema lumikatte puhul meeldib laanepüüdele (nagu ka teistele kanalistele: nurmkana, teder, metsis jne) kaevuda lume alla öö veetmiseks. Selliste kohtade juures on tabanud ilves ka laanepüüd. Teinekord on sellest tunnistust andnud lumele jäetud ilvese jäljed ning laanepüü suled. Vaenlaseid on linnul teisigi – kana- ja raudkull ning nugised. Maapinnal pesitsedes ohustavad laanepüü emaslindu, tibusid ja mune ka kährikud,metssead ja mägrad.
Laanepüü on paigalind, kes liigub kodupaigas vaid paari kilomeetri raadiuses. Pesitsusperioodil ollakse paiksemadki. Tema lemmikpaigad on segametsad, kus leidub ohtralt kohti varjumiseks. Lisaks sarapuu ja kase pungadele kuuluvad tema toidulauale ka haabade ja leppade õisikud ning urvad.
Niisamuti noored võrsed, erinevad rohttaimed ja marjad. Just pohlad näivad olevat sügisel laanepüü üheks lemmiktoiduks.
päevadel toitutakse peamiselt väiksematest putukatest, kuid mida aeg edasi, seda enam jõuab
toidulauale taimne toit.
Remo Savisaar
