Ave Kruuseli foto "Kobras lörtsis" fotonäituselt "Kopral kodu kaldavees". Näitus on avatud RMK Tallinna kontoris 31. jaanuarini 2020.
Elupõline koprauurija Nikolai Laanetu meenutab kopra-aasta lõpus, kuidas esimesed koprad Eestisse toodi ning mida see meie loodusele on tähendanud. Ühtlasi arvab suur kobraste eest kõnelejana, et inimestele, kes piibrit oma maa peal lubavad elada, võiks maksta kompensatsiooni. Kobraste ja inimeste suhted peavad paranema!
Nikolai, kes selle peale omal ajal üldse tuli, et kobras Eestisse tagasi tuua?
Kopraga on selline lugu olnud, et ta jäi meil haruldaseks juba 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Meie teada 1841. aasta oli viimane tärmin, mil kobrast Eestimaal veel nähti. Aga miks asjalood üldse selleni jõudsid, et kobras kogu oma ulatusliku areaali piires kadus, on üsnagi praktilised. Kobrast hinnati kui elavat apteeki ja üliväärtuslikku looma sellepärast, et apteekides maksis kopra nõre oluliselt rohkem kui kopra nahk ja liha kokku. Teda väärtustati igal pool – teame ürikute kaudu, et kloostrid hindasid kopra liha. Kui paastuajal kala võis lahjaks jääda, söödi kobrast, sest kopral on selline soomustega kala moodi saba, arvati, et teda võib ikkagi paastuajal ka süüa. Ja juba kaua aega tagasi, 17. sajandil ja enne sedagi, oli kobras aadlike toidulaual, koprajaht oli bojaaride ja kloostriülikute püügiprivileegiks.
Näiteks Venemaal olid kopra asundused väga range kontrolli all. Kui keegi salaküttis kopra, siis teda peksti halastamatult nuutidega ja kui see kordus, võis oodata teda vangla või surmanuhtlus*. Nii et kopra tapmise eest olid ettenähtud väga karmid karistused, kuid vaatamata sellele see liik suures osas tema levilas hävitati. Tol ajal ei olnud meil apteekides ei penitsilliini ega häid palavikuravimeid. Oli kopranõre, mis on ju väga tugev antiseptik. Kunagi rääkis mulle Leonid Sergejevitš Lavrov, Voroneži koprafarmi teadusjuht, et tal oli üks emakobras restide alt läbi roninud ja tõmmanud õnnetult 40 sentimeetri ulatuses oma karva ja naha maha, nõnda, et selgroo lüli tipud olid väljas. Ta ei osanud siis muud teha, kui pigistas sellesama kopra näärmetest nõret, ja määris selja peale. Kahe nädalaga kasvas haavandi koht kinni, mingit põletikku ei tekkinud ning hiljem taastus ka karvastik.
Kopranõre oskasid vanasti ka inimesed kõrgelt väärtustada, sellega raviti näiteks suumädanikke – paradontoosi, vistrikke, mädaseid haavandeid – kopra nõret peeti 101 haiguse raviks! See on tõenäoliselt põhjuseks, miks kobrast jälitati kõikjal ning ta säilis mõnda aega ainult väga kaugetes paikades, nõnda, et 19. sajandi lõpuks oli ta säilinud ainult 11 kohas: kahes kohas Lääne-Euroopas (Elbe ja Roni jõgedel) Norras, Mongoolias, Tuvas, mõnes kohas Venemaal ja Valgevenes. Teda oli järel väga väikeste sporaadiliste laikudena üle mandri.
Aga huvitav on siiski see – ja ma ei saa siinkohal meenutamata jätta seltsimees Leninit – kes oma dekreediga määras ka mitmed looduskaitselised suunitlused, seda küll targemate ja teadlike inimeste ettepanekul, aga au kuulub siiski Leninile. Juba kohe peale Oktoobrirevolutsiooni, aastatel 1918 ning 1921 ja 1923 hakati erinevate suunistega väga tõsiselt kaitsma kobrast. Koprakaitse keskseteks piirkondadeks said Voroneži ja Valgevenes Bereszini looduskaitsealade piirkonnad. Seal arvukus kasvas, misjärel kobrast hakati levitama Nõukogude Liidu erinevatesse kohtadesse. Ja meie Eesti asurkond sai ka alguse Valgevene kobrastest 1957. aastal, kui neid toodi Jägala jõgikonda. Aga lisaks toodi 1952. ja 1955. aastal koprad ka Pihkva järve taha Tšornaja ja Želtsa jõgedele ning hiljem ka Pljussa jõele, kust sai alguse Ida-Eesti asurkond. Aastal 1959 olid koprad juba Kõverjärvel ja Mädajõel.
Kuidas Sina koprani jõudsid?
Minu teadlik kokkupuude kobrastega algab 1961. aastal, kui Mikitamäe kooli õpetaja Paul Sonts viis meid koprakuhilat vaatama. See kuhil oli küll juba lõhutud ja sealt olid püütud koprad välja, aga toitumisjälgede järgi oli näha, et koprad olid seal juba kolm-neli aastat elanud. Ida-Eesti asurkonda ilmusid koprad Venemaalt ise, seega juba 1957. aastal. See tähendab, et Eesti kaks kopra asurkonda saavad alguse praktiliselt ühel ja samal ajal, tänu Pihkva järve teisele kaldale 1952. aastal toodud loomadest. Siin hakkasid koprad edukalt sigima, kuna olid soodsad tingimused, ja uute elupaikade otsingul jõudsid nad ka Eesti poole jõgedesse. Kuigi ka Eestis olid kobraste eluks soodsad tingimused, siis esimesel kahekümnel aastal kopra arvukus veel märgatavalt ei tõusnud.
Valgevenest otse Jägala jõgikonda toodud kobraste sissetoomist koordineerisid professor Heinrich Riikoja ja Harry Ling, finantseerijaks oli tolleaegne Loomsaaduste Turustus-Varumis Kontor. Loomade ümberasustamised toimusid tollal karusloomaasurkondade taastamise ja fauna rikastamise eesmärgil, et saada rohkem väärtuslikku karusnahka. Ja tol ajal oli selline ilus lause käibel: „Muuta senini kasutult seisev looduslik bioproduktsioon väärtuslikuks karusnahaks!“ See oli väga mitšuurinlik lähenemine, aga ega see ei olnud ju täiesti vale. Kopsa taasasustamise näol oli tegu meie aborigeense liigi asurkonna taastamisega. Mina isiklikult pean seda väga tänuväärseks tööks.
Kopra arvukuse dünaamikat iseloomustab 40- kuni 50-aastane intervall, nii nagu enamusel suurulukitel, kus muutused ei toimu kiiresti. Näiteks ondatra arvukuse dünaamikat iseloomustab 10–11-aastane tsükkel. See on põhjuslikult seotud sigimisbioloogia eripäradega: ondatra toob aastas ilmale kolm põlvkonda, kobras pole kiiresti paljunev liik, sellepärast on tal ka see arvukuse muutuste tsükkel aeglasem. Kui me ei piiraks arvukust ega kasutaks kopra asurkonda küttimise vahendusel, siis oleksime praegu olukorras, kus liigi arvukus oleks suhteliselt madal, elupaikade kvaliteet langenud ja populatsiooni seisund halb.
Olen korduvalt rõhutanud, et kopra parim kaitse on tema varude mõistlik ja plaanipärane kasutamine. See tähendab, et me ei tohi lasta tekkida üleasustusel. Kui see tekib, siis suureneb oluliselt loomade suremus liigisisese konkurentsi tulemusena. Voroneži omaaegsete uuringute põhjal selgus, et kõrge arvukuse korral ligi 41 protsenti hukkunud loomadest surevad omavahelistes võitlustes. See toimub nimelt kõrge asustustihedusega piirkondades. Ka meil tekkis täpselt sama olukord. Me hakkasime kobrast küttima alles siis, kui arvukus oli paiguti juba väga kõrge. Kõrge arvukuse perioodil kütitud loomade nahad olid täis kaklustes saadud arme. Loomade puhul, keda ma püüdsin varem, kui arvukus oli veel madal, olid nahad vaid üksikute harvem ligi kümne armiga. Aga nüüd, kõrge arvukuse perioodil kütitud loomade nahkades esines 30–40 armi vanematel loomadel veelgi enam. Mõned pargitud nahad ainult armilisest koest koosnesidki ja sellise naha kvaliteet ei ole enam hea.
Nikolai Laanetu kopranäituse "Kopral kodu kaldavees" avamisel novembris 2019.
Kui palju siis peaks kopraid Eestis olema?
Mistahes liigi arvukuse tasemele hinnangu andmisel peab lähtuma sellele sobivate elupaikade kvaliteedist ja suurusest. Seega on vajalik kopra elupaikadest ülevaate koostamine. Senini on uuritud 58 protsenti, seda üheksa maakonna jahipiirkondade veekogudest. Selle põhjal võib öelda, et bioloogiliselt maksimaalse arvukus võiks Eestis olla 40 000–50 000. Arvukusest rääkides kõnelen alati põhipopulatsioonist ehk sellest, mis jääb järgi peale küttimist ja loodusliku suremuse tulemusena sigimise tsükli alguseks. Kui me aga reaalselt lubaksime sellisel arvukusel tekkida, siis soodsate juurdekasvu tingimustes võiks olla küttimisaegne arvukus kusagil 60 000–70 000 isendit. Loodus ise ei kannataks seda arvukust välja, tulemuseks oleks väga suur suremus, elupaikade vaesumine, mille tulemusena oluliselt kõrgeneks migratsioon väljapoole. Lubatav maksimaalne arvukus võiks olla tegelikult 20 000–25 000 kobrast.
Meil ei ole praegu nii palju piibreid.
Ei ole, aga arvukus oli üsna selle piiri lähedal. Lubatav maksimaalse arvukus piiril olemine tähendab, et kahjustused võivad ületada juba liigilt saadavat kasu. Siiski: kahjustusi me oskame hinnata. Kasu tegelikult ei oska ja ei hindagi. Elu on ju selline, et kurjategijat me märkame, aga heategijat mitte. Jõulude ajal me annetajaid ehk võib-olla märkame, aga seda, kes käkki keerab, märkame kindlasti.
Mis siis ikkagi võiks olla kopra arvukus Eestis?
Optimaalne kopra arvukus võiks olla 11 000–12 000, arv, mida me praegu loendamegi, aga miks praegune seis on halb, kommenteerin veidi hiljem. Maksimaalne kobraste lubatav arv oleks siis 20 000–25 000 ning minimaalne 3000–4000, sealt allapoole enam arvukust ei saa lubada, kuna siis liigilt saadav positiivne kasu on väike.
Kuna kobras on meil Euroopa Liidu direktiivi 5. kategooria liik, siis me peaksime koprasse suhtuma täpselt nagu suurkiskjatesse, me peaksime kasutame kopravarusid ainult kaitsekorralduskava alusel. Ma tean, et tegemisel on uus kaitsekorralduskava, aga praegu mind veel sinna kaasatud ei ole. Loodame, et uus kava arvestab sellega, mis aitab kopra populatsiooni kaitsta ja nende varusid õigesti kasutada. Need arvud, mis iseloomustavad lubatava arvukuse piire, on kopraveekogude boniteerimise tulemuste ekstrapolatsioonile tuginev tulemus.
Aga arvestama peab ka ühe tingimusega: pesakondade paiknemisega. Meil tuleb seda vastavalt olukorrale ja võimalustele planeerima. Me ei saa nii, et nüüd on õige arvukuse tase käes ja kõik hästi. Ei ole! Ütlen, et praegune kopra arvukus ja seisund on halb, kuna me tegelikult kütime väga palju loomi ära kohtadest, mis peaksid oleme nende taastootmise paigad ja kus ta tegelikult toob väga vähe kahju majandusele, aga on väga suure kasuteguriga teiste liikide populatsioonidele. Võtame mudakonna, harivesiliku, kõik rohelised konnad, kes toodavad tohutu suurt biomassi, mis on omakorda väga paljude teiste liikide toiduks. Kriitilistel perioodidel on konnad tähtsaks toiduks näiteks saarmale, mingile, aga ka valge-toonekurele ja must-toonekurele ja ka paljudele teistele liikidele
Eelmisel põua-aastal leidis aset selline fenomen, kus minu vaatluspiirkonnas olevas ligi 60 kurepesas, mida olen aastakümneid jälginud, ei lennuvõimestunud mitte ükski kurepoeg! Ja augustiks olid ka vanalinnud Eestist kadunud. See tähendab, et põuaperioodiga kaasneb nälg ja seda nälga peaks väga suurel määral leevendama amfiibid ehk konnad. Tänavu oli pilt parem, polnud sellist põuaperioodi ja konnad olid liikvel. Me näeme nende kaudsete parameetrite abil, kui oluline on esmapilgul vähetähtsate liikide nagu kahepaiksete roll teiste liikide elus. Nende rikkaliku elu eelduseks on olnud aga paljud kopra paistiigid, kus põuaperioodil on vett. Võtame näiteks aastad, mil Eestis oli 4000–5000 elujõulist kopraasundust ja kokku oli umbes 12 000 kopra paisjärve. Meie ise ei suudaks kunagi nii palju paise ehitada. Meil ei ole sellist raha, aga kobras teeb selle tasuta ja me ei oska seda hinnata. Mul on alati kurb meel, kui ametnikud ja jahispetsialistid ei saa sellest asjast aru. Neil puudub kahjuks süsteemne haridus selles vallas, vabandan kui kellegi väärikus saab juriidilises keeles riive. Loomapopulatsioonide kaitset ja kasutust tuleb vaadata väga laiast spektrist ja süsteemselt ning otsustajad peaksid tundma vähemalt populatsioonide ja koosluste ökoloogia põhiprobleeme. Ainult nii saaks teha õigeid otsuseid. Ametnikud ja ministrid ei tohiks häbeneda nõustajaid. Tuleks küsida nõu neilt, kel on kõige adekvaatsem info. Praegu aga paistab igal pool silma see, et sageli tehakse ebakompetentseid looduskaitsealaseid otsuseid, mis mõjutavad ka kopra elu. Kopraid kütitakse paikades, kus nad peaks elama, et neis kohtades elurikkust tõsta.
Riigist ja ametkonnast ei saa juttu tegemata jätta – nemad ju otsustavad meie looduse hea käekäigu üle. Ideaalis võiks valdkonna juhtideks olla inimesed, kes valdavad hästi oma eriala. Või teine võimalus: kui on poliitikud valdkonna juhiks, peaks neil olema väga head spetsialistid ja nõustajad meeskonnas.
Eestlased on harjunud endast mõtlema kui loodusega sina-peal olevast rahvast. Ometi lasime mitmel liigil vahepeal kaduda, kopral sealhulgas.
Kobras on olnud loodusrahvaste juures kultusliik. Osade indiaani rahvaste ning ka Siberi põlisrahvaste jaoks on olnud kobras loom, kellesse arvati siirduvat surnud vanemate hinged. Uskumuse järgi elasid hinged kobrastes edasi. Kui sügisel tegid koprad talvevaru ja andsid märku, et karm talv tuleb, siis see andis märku ka inimesele, et tuleb hoolikam olla ja varuda näiteks rohkem puid. Inimene suhtus koprasse suure austusega – ja see oli loomale parim kaitse. Kobrast võeti toiduks ainult siis, kui oli väga suur nälg, paluti kõrgemaid jõude, et antaks luba. Kui luba anti, siis kasutati loom viimse küüneni ära. Nahk, saba, soolikad. Võib-olla rupskeid kasutati püügil teiste loomade peibutamiseks.
Aukartusega pühitsetud suhtumine liiki on kõige tõhusam looduskaitse. Kui austus looma vastu kaob ja austus ka emalooma vastu tiinuseperioodil – on inimesega midagi lahti ja liigikaitse ei toimi. Praegu pole ju mingi asi püha! Meil käib küttimine ju 15. aprillini ja püssiga lastakse sageli ka emasloom, kes on tiine. Ühe pauguga tapame 5 kuni 8 looma. Miks praegu on koprapopulatsioon degradeerumas ja kohati halvas seisus – me ei anna endale lihtsalt aru, mida teeme. Kuna emaloom on aktiivsem, jääb ta ka sagedamini püssi ette ja selgubki, et meil ühtäkki on pesapaigad hõredad ja asurkond kaob. Kui me soovime, et koprapesakond elaks edasi, siis olen soovitustes kirjutanud, et jaht tuleb lõpetada kohe, kui üks vanaloomadest on välja püütud. Järgmisel aastal leidub tema asemele uus kaasa ja elu jätkub, aga kui laseme mõlemad ära, siis noored kutsikad kõngevad talvel. Ma olen mitmes kohas näinud, näiteks Maaritsa ümbruses ja Valgejärve ümbruses, et peale jahti on järgi jäänud noored väikesed tatikad ja kevadeks on kõik surnud…nälga. Kõige kurvemaks teeb see, et me ka lihtsalt rüüstame kopra pesi, lõhume urud, sisuliselt toimime loomakaitseseaduste vastaselt. Ega midagi teha ei ole. Põhjus on ilmselt selles, et me ei tea selle liigi tegelikku rolli meie elukeskkonnas ega oska seda liiki õigesti kasutada keskkonna rikastajana ja elurikkuse loojana.
Mida öelda inimestele, keda kopra tegevus häirib?
Me ei tohi kujundada koprasse vaenulikku suhtumist, aga see on praegu üpris vaenulik. Sellest kirjutasin ka esimeses kaitsekorralduskavas. See suhtumine tuleb sellest, et kui mets on kahjustatud ja kobras on põhjuseks, aga kobrast pole ära kütitud, peab jahimees maksma kahju kinni. Jahimeestele pole aga midagi ette heita, riigi poolt on käsud ees. Jahimees on tegelikult väga arukas ja hingeline inimene, ta ei taha niisama tappa, aga ta peab. Nahka ju ei väärtustata, liha veel kuidagi. Tulemus on see, et koprajaht on sundus. See on riigi vastutus, korraldada ulukiliikide heaperelik, säästlik kasutus, aga riik lükkab selle kuidagi oma õlgadelt maha, ütleb, arvukus peab olema alla viidud. Erametsas samuti, kui mets on üleujutatud, siis jahimehed maksku kahjud kinni - jahimehed on sunnitud küttima. Tegelikult peaks aga asja nii korraldada, et jahimaadel on ette nähtud, millistes kohtades on mõistlik kobrast hoida ja kust tuleb ta täiesti välja püüda. On piirkonnad, kus kobras ei tohiks olla. Kui seal tekivad kahjustused, on seaduslik alus ta välja püüda. Aga kus kobras toob suuremat bioloogilist kasu, seal võiks ta alati olla.
Me peame ette planeerima kopra elupaigad ja nende kasutamise strateegia. Kui me seda ei tee, siis ennustame kohvipaksu pealt edasi ja deklareerime, kui palju me neid tänavu lasknud oleme. Ühel päeval juhtub lihtsalt see, et meil on seda liiki rohkem vaja. Mitte liha, naha ega hammaste pärast, vaid vääriselupaikade pärast, mida ta loob.
Kas on korralikult sõnastatud, mis on elurikkuse eeldused ja kus nad kajastuma peaks?
Me ei ole tegelikult ka ära hinnanud kopra paisjärvede nii-öelda süsinikujälge. Kui palju ta akumuleerib sinna orgaanikat, mis tegelikult salvestab süsinikku. See on ju erakordselt suure tähtsusega! See ei ole väike asi. Me kuulame heameelega ühe Rootsi tüdruku ahastust, aga kui me endale süsiniku- ja hapniku- ja veeringet selgeks ei tee, pole mõtet rääkida.
Kuidas kopral läheb Venemaal, naaberriigis?
Kopral läheb Venemaal suhteliselt normaalselt. Aga seal ei ole nii intensiivset metsa- ja põllumajandust. Kopra küttimine on neil algselt peale olnud väga intensiivne, sest inimesed on seal väga huvitatud kopra nahast ja Pihkva oblasti maakohtades nägin kümmekond aastat tagasi, et seal on kohati kopra arvukus 2–3, isegi 10 korda hõredam.
Meie kobraste arvukuse langus pole seotud vaid üleküttimise ja valedes kohtades küttimisega, vaid ka elupaikade degradeerumisega tipparvukuse ajal.
Ligi 100 pesapaigas, mille nüüd läbi käisin, oli elu sees ainult 32-s paigas. Ülejäänud olid tühjad. Kui me praegu piiraks küttimist ja jätaks taastootmiseks sobivad alad, siis kopra arvukus taastuks Eestis kahe-kolme aastaga, väga kiiresti.
Küttima peame seal, kus me ei planeeri piibrite esinemist. Enamasti maaparandussüsteemid peaksid olema puhtad ja ka suuremateks eesvooludeks olevad ojad ja jõed. Kaitsekorralduslikult ja elupaika kasutuse seisukohast lähtuvalt on veekogude jagatud kolme kategooriasse: ühed on veekogud, kus kobras võib olla, neis ei too ta kahju ja toob kasu valdavalt; teised on elupaigad, kus ilmnevad kahjustused, aga kobras võib seal elada, aga elutegevus peab olema kontrolli alla; kolmandad on elupaigad, kuhu ta ei sobi. Seitsekümmend protsenti veekogudest on aga need, kus me ei saa kobraste elutsemist lubada, need on peamiselt maaparanduse kraavid, kus iga paisutusega ilmneb suur majanduslik kahju. Kui me saaksime sellise süsteemi alusel hakata kobrast kaitsma ja tema varusid kasutama, siis me saaks hoida asurkonda 10 000–12 000 isendi juures, ja võiksime igal aastal küttida 3000–4000 looma. Selles ei näeks ma kopra kaitse seisukohast mingit probleemi ja olen päris kindel, et sellisel juhul asurkond püsib väga elujõuline ja stabiilsena pikka aega. Aga kui me korraldame vaid oma huvidest ja ahnusest lähtuvalt kopra küttimist ja ei näe suuremat pilti, siis kopral ei lähe hästi.
Heades elupaikades peaks minu meelest ka eraisikutele maksma hüvitist, et inimesed hoiaksid kopra asundused seal alles. See leevendaks suhtumist koprasse. Sest seda väärtust, mida koprapaisjärv toodab, seda me ei saa ühegi konnatiigiga korvata, see on võrratult rikkam.
Intervjueeris Helen Arusoo
*INFOKS: Kirikov, 1966 lk 68: Kopra tapmise eest võõrastes valdustes oli kehtestatud selline trahv (12 grinat), nagu võõra orja tapmise eest. „Vene õigus“( „Russkaja Pravda“, (Gustinskaja letopis 1843)
Eesmärgiga takistada kobraste väljapüüki raudadega keelati nende valmistamine ja püük eraisikutel ja seppadel. Kes sellest käsust üle astusid, neid tuli peksta nuutidega ja maksta trahvi 2 rubla. Kes rikkus seadust (ukaasi) teist korda, seda tuli veelkord peksta nuudiga ja võtta 5 rubla trahvi, aga kolmandal korral tuli peksta halastamatult nuutidega ja panna vangi (do ukaza) kuni otsuseni.
