Mägra viimased söömaajad

 

Mida head paremat võiksid mägrad praegu süüa, umbes poolteist kuud enne talvist uinakut?
Mägralinnade läheduses tehtud tähelepanekute põhjal paistab, et kõige rikkalikumal seeneajal jalutavad mägrad seentest lihtsalt mööda. Ega see toit eriti rasvakihti ei kasvata ja sügisel on tõesti väga palju muid valikuid.
Jah, kevadtalvel, kui mägrad juba veebruari alguses ärkasid, kõlbasid neile ka pehmed kännuseened. Neid tuli tikutulega otsida, polnud ju kaugeltki seeneaeg. Küllap tühja kõhu tunne ajas midagi sööma.
Praegu, peale vihmasabinat, on vihmaussid veel maapinnal – soojad ilmad soosivad mäkru. Vihmaussid on lihtne ja väga toitev lemmiksaak mäkradele. Kuni esimese külmapitsituseni jahitakse vihmausse nii, et mõnegi majaomaniku hoov saab öösel üles küntud.
Õunu aga söövad pea kõik metsaelukad, nii sõralised, kiskjad kui kärplased, nende hulgas ka mägrad. Oleneb muidugi mägra toitumispiirkonnast, kas õunu sealkandis üldse leidub või peab kuskil rabasaarel hoopis pohladega maiustama.
Mitmedki mägralinnad asuvad aga tammede lähedal või otse tammikus – kui pala otse suhu kukub ja on söödav, siis saab sellest toidupala.
Tean mitut mägralinna, mis asuvad jahimeeste tehtud söödaplatside vahetus läheduses ja sellisel puhul on loomakestel eriti kerge. Kui igipõliselt välja kujunenud toitumisradadel jääb kõhtu veel ruumi, siis läheb mäger kergema vastupanu teed ja revideerib söödaplatsi. Mõni ei hakka üldse mööda metsa ringi kondama, vaid seab sammud otse toiduplatsi, sest seal leidub ju alati midagi meelepärast, mis hamba all ei karju.
Kaer on põldudelt küll juba üles võetud aga metsaloomadele külvatu jääb niikaua põllulapile, kuni nad selle ära söövad. Ise pole juhtunud nägema, aga mäger pidavat karukombel kaerapõllus istuma ja käppadega vilja suhu ajama.
Kui mägral jääb toiduotsingutel nina ette sitikaid ja mutukaid, pistab ta need ka kõik pintslisse.

Tiit Hunt

 

 

 

Sildid