Ilvese naaber - värbkakk

Avapilt

Värbkakk on leevikese mõõtu, Euroopa väiksem kakuline.
Foto: Remo Savisaar

 

Kõige sagedamini satub ilves kuulma ja nägema meie metsade kaht põhilist kakulist – värb- ja händkakku. Tutvustaksin teile täna neist esimest, värbkakku. Tema on meie ja kogu Euroopa väiksem kakuline. Mulle meeldib öelda, et ta on leevikese mõõtu linnuke, sest just nii väike ta ongi!

 

Nii nagu ilves eelistab vanemaid okas- ja segametsi, teeb seda ka värbkakk. Pesitseb ta rähni vanas pesaõõnsuses ja jahti peab neile, kellest jõud üle käib! Tema toidulauale jõuavad peamiselt hiired, kuid ka erinevad linnud ja nende pojad. Ta on väike, kuid väga osav ja tugev! Nii võib värbkakk saagiks võtta ka endast suurema suur-kirjurähni, siidisaba või isegi musträsta.
Värbkakule meeldib koguda ka toidutagavara, seega püüab ta rohkem, kui ära jõuab süüa ning varub saaki pesaõõnsustesse ja pesitsusvälisel ajal ka pesakastidesse. Sügis-talvisel perioodil on värbkakk väga liikuv ning siis võib teda kohata ka ava- ja kultuurmaastikul, lehtmetsades ja ka talude ümbruses, kus on küllaldaselt närilisi ja väikesi linde. Tema kohalolust sellistes kohtades annavad sageli teada just väikelinnud, kes häirekella löövad. Siis tasub otsida ja uurida, kus see väike röövel peitub! Värbkakk on inimest üsna usaldav ja nii saab teda paarikümne meetri kauguselt häirimata jälgida. Varudes aega, tunni või paar, näitab värbkakk kindlasti, kui osav kütt ta on!

 

Aktiivne on ta peamiselt hämarikus ja koidikul, kus ta mõne kõrgema puu ladvast (enamasti kuuse) teinekord oma vilet laseb: „pjüü, pjüü, pjüü“. Öösiti hoiab värbkakk aga madalat profiili, sest siis on oht langeda teiste kakkude saagiks. Üsna sageli võib talvisel ajal värbkakk olla aktiivne aga hoopiski päevasel ajal – see ongi parim aeg nende otsimiseks ning vaatluseks.

Remo Savisaar

Sildid