Eluslõks koduroti püüdmiseks Tallinna loomaaia jaoks töötab nii, et rott peab minema puuri taha otsa välja, siis langeb lõks teisest otsast kinni. Siis saaks roti loomaaeda viia. Aga võta näpust, rott ei taha linna kolida!

Tallinna loomaaias planeeritakse tänavuse aasta looma auks avada püsiekspositsioon meie kahe rotiliigiga - rändroti ja koduroti - tutvustamiseks, aga seni pole see mõte teoks saanud, kuna elusat kodurotti pole kinni püüda õnnestunud. Rändrotte, keda tunneme ka lemmikloomadena, on loomaaias küll, aga koduroti järele tuleb minna Tallinnast kaugemale.

Juba mitu kuud paikneb eluslõks ühes Lõuna-Eesti lambalauda juures, kus kodurotid mõnusalt elavad. Paraku ei huvita neid lõks ega lõksu pandud maiused üldse. "Kui teen kuivati ukse lahti, siis näen, et viljapuhastusmasinast põgeneb rotte. Neid elab siin küll, aga puuri ei lähe keegi," kõneleb peremees ja tuntud kotkamees Urmas Sellis. 

Väikeste näriliste loomuomase kavaluse ja nutikuse tõttu on elusa koduroti püüdmine osutunud keerukaks ettevõtmiseks. Puur seisab nüüd esialgu lahtiselt niisama, et rotid harjuks selle olemasoluga. Meelitamiseks on pandud puuri ka meesaia. 

"Mis see rotipüüdmine on, mõtled. Aga rotid ju on nii targad loomad, et oskavad kõiki uusi asju karta. Piltlikult on neil koloonias oma  "seeneproovijad", kes saadetakse uut asja kontrollima ja kui see loom kolooniasse tagasi ei tule või midagi on kahtlast, siis n-ö "kõrgemad rotid õukonnas" asja ei puutu," kirjeldab Urmas värvikalt rottide tarkust. 

 "Varsti saab meie rottidel vili otsa, küll nad siis peavad muud toitu otsima ja ehk jõuavad selle puurini ka," arvab Urmas.

Kodurott. Rändrotist erineb ta välimuselt veidi suuremate kõrvade ja pikem saba poolest.
Foto: Ingmar Muusikus

Hoiame pöialt, et tänavuse aasta jooksul me ikka saaks näha kodurotti loomaaias.

Helen Arusoo