Aasta looma mägra luulevõistluse auhinnaretkel Soomaa vägevas mägralinnakus märkas Rocca al Mare kooli õpilane Mia Katrina ühes urus ühtäkki mägrakarvu lume all ja hüüdis, et siin on vist mäger sees ja magab. Tohoh! Pühiksime urusuudme lumest puhtaks ja leidsime sealt linnakuisandast mägra, kes lebas, nina rahumeelselt urusuudmest väljas, oma koduuru lävel. Mäger oli hinge heitnud. Ja nii ta seal puhkas, hingedepäeva pärastlõunal. Lapsed panid mägrale nimeks Margus ja arutlesid, et mis temaga küll juhtuda võis. Retkel kaasas olnud loodusmehed arvasid, et isamäger oli jõudnud oma loomuliku elu lõpuni ja justkui rituaalselt oma urusuudmes surnud. “Nii kahju temast,” ütlesid lapsed. Selgitasime lastele, et pole põhjust kurvastada – mäger oli elanud ilusa pika elu ning kenasti loomulikul teel surnud. “Mina pole kunagi oma jahimehe elu jooksul midagi sellist näinud – et mäger on loomulikul teel surnud, ikka on tegu vigastustega. Sellist asja näeb üks kord elus,” kommenteeris retke juht Tõnis Korts. Et tegu oli isamägraga, reetsid kõrvad. Emamäkradel on nimelt kõrvad armilised pulmaaegade pärandina, Margusel olid aga terved. Teiseks oli mäger väga suur, mis näitab, et tegu on isasloomaga.
Tänu Margusele said retkelised ka aimu, kui täpselt mäger oma uruavad ehitab oma kehakuju järgi– loom ise mahub sisse ja välja käima, midagi suuremat mitte.
Lapsed jätsid Margusega hüvasti ja panid talle mälestuseks ninale vahtralehe. Ka järgmisel auhinnaretke päeval nägid lapsed Margust, kes lebas seal täpselt samamoodi nagu leidmise hetkel 2. novembril.
Mis saab Margusest edasi, asume jälgima. Teame, et teised mägrad – keda selles linnuses elab terve perekond – matavad mõnikord oma surnuid, müürides nad pesaavasse kinni. Nüüd on põhjust silma peal hoida, mis saab edasi.
Helen Arusoo
Kommeteerib Tõnis Korts: Me ei tea tegelikult, miks mäger suri. Nägime aga, et tegemist on vägeva loomaga, millele viitas tema suurus ja vägevus. Kõrvade järgi vaatasime, et tegu võiks olla isasega, kuna kõrvad oli terved. Talveks oli ta korralikult valmistunud, keha oli kenasti rasva söödud. Mägral ei paistnud mingeid vigastusi. Suurkiskjatega nagu huntide või hulkuvate koertega kaklusest oleks kindlasti jäänud puremisjäljed mägra pea juurde. Ning ma välistaks ka mürgitamise võimaluse – näiteks selle, et mäger on inimeste majapidamises leidnud mürgitatud närilise ja seda söönud – Soomaa linnakul on korralik toidubaas ja loomal pole põhjust väga kaugele midagi otsima minna. Nüüd on aga meil põhjust jälgida, mis edasi saab ja kuidas teised mägrad Margusega edasi toimetavad.
