jaanuar 2017

Loodusmuuseum annab teada

Valdur Mikita

12. jaanuaril kiusavad Öökulli akadeemias lingvistilise metsa vaimud Valdur Mikitat, kes kõneleb teemal “Mütogeograafiline Eesti”. Uue aasta esimene Öökulli akadeemia algab tavapäraselt kell 18.

Öökulli akadeemias osalemiseks ei ole vajalik eelnev registreerimine, osaleda saab muuseumipiletiga (õpilasele ja pensionärile 3€, täispilet 5€). Eesti Loodusmuuseum asub Tallinna vanalinnas, aadressil Lai 29a.

Pildi napsas IceAge, LK foorumist

Leevikeste paar

Leevike        Pyrrhula pyrrhula

Aastavahetuse järgsed pakaselised päevad tõid leevikesed söötmiskohtade lähedusse.

„Aasta lind 2017 - turteltuvi" töörühm annab teada

Fotod Arne Ader

Kaelus-turteltuvi

Kaelus-turteltuvi           Streptopelia decaocto

Turteltuvi                       Streptopelia turtur

Kutsume kõiki linnuvaatlejaid teada andma oma tänavustest kaelus-turteltuvide ja turteltuvide vaatlustest.

Ülevaate koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Paisjärv Jõgeva alevikus esmaspäeval enne külmalainet

Ilm muutus külmaks. Esmaspäeva hommikuks oli maapind hakanud pärast aastavahetuse soojalainet pinnalt uuesti külmuma ja kohati taimede vahel valendas põldudel lumekirme.

Kõnnipõld teisipäeval

Järgnevatel päevadel langes temperatuur korrast madalamale. Aegajalt sadas vähest lund ja tuiskas. Pinnatuisk tihendas lund ja muutis lumikatte põldudel ebaühtlaseks.

Eesti mükoloogiaühing annab teada, http://mukoloogiauhing.ut.ee

Kukeseened 

Eesti mükoloogiaühing valis esimest korda aasta seene – 2017. aasta seeneks sai kukeseen.

1963. aastast Eesti Looduseuurijate Seltsi juures tegutsev mükoloogiasektsioon nimetati 2000. aastal Eesti mükoloogiaühinguks. Eesti mükoloogiaühing tegeleb seente uurimise, vaatlemise ja populariseerimisega.

Video wolftrailcam.est

Eestimaa metsik loodus  on hädas, kuid abikäed loodusele on jäänud lühikeseks ja iga uus  loodust puudutav seaduse muudatus vähendab sootuks inimese abi loodusele.
Läbi aegade on suutnud  loodus toimida koos inimesega harmoonias - tekkinud on omavaheline abistav süsteem.
Meie  hoiame  liikide arvukuse tasakaalus, saades vastutasuks nautida  looduse  ilu ja ande. Kuid  21 sajandil oleme  hakkanud looduses rikkusi tahkudesse jagama. Metsas elutsevaid  suurulukeid vajame , aga väikeulukid ja pisikesed „metsakodanikud“ alustades  lendoravast ning  lõpetades  mõne  haruldase linnuliigiga nagu metsis peavad enne kõike omal jõul hakkama saama.

Pildid napsas Aita, LK foorumist

Musttihane

Musttihane         Periparus ater

Lai valge kuklalaik on mustihaste määramisel kindlaks tunnuseks, aga sugupooled pole sulestiku põhjal eristatavad.

Musta värvi on lagipea, külgkael, kui rinnaesine suur „manisk“ ning nokk. Seljasulestik tumedamat tooni sinakashall, küljed kreemikalt „määrdunult“ ning tiibadel märkame kahte kitsast triipu (eemalt vaadates võib linnust jääda pruunikas üldmulje). Jalad tumehallid.

Joonistas ja kirjutas Õueonu

Onu Tomi onnike I. Õueonu päevaraamat

07. jaanuar 2017

Täna ärkas Õueonu suveunest üles. Juba möödunud aasta varakevadel, kui talv muudkui tilgutas ja tilgutas, otsustas Õueonu hakata pidama suveund. Ainult nii lollid loomad nagu karu, mäger ja siil jäävad talveunne. Samas on teada, et suvel ootab ees palju rohkem töid ja tegemisi kui talvel: tuleb heina niita, pidada puhkust, jaani ja reisida, reisida, reisida…

Talvel seda kõike ei ole, isegi kui lumi tulemata jääb. Ja lõpuks saab suveune lükata edasi, kuni maha on magatud mardid, jõulud ja uued aastad ning kolm kuningat takkapihta.

Foto: Sven Zacèk, Zacekfoto

Jäälinnud saagijahil

Jäälind        Alcedo atthis

Päris talveks võib meile jääda kuni poolsada jäälindu, kes püüavad toidust leida jäävabade jõgede, ojade või ka allikaliste kraavide läheduses. Päristalves elab loodus alles nädala jagu ja pole lahkunud veel mõned Kesk- või Lõuna-Euroopasse rännuteel olevad jäälinnud.

Kummaline, et meie suurematel saartel pole nad pesitsenud, aga läbirändajaid seal kohtatakse (uudista vaatlusi).

Fotod Arne Ader

Koduvarblased

Koduvarblane        Passer domesticus

Varblased ei ole hommikuvirgad, aga päevasel ajal keksitakse meeleldi toidumajade all maha pudenenud päevalille seemneid otsides.

Koduvarblased on äärmiselt paiksed linnud. Meie linnades, alevites ja külades küünib nende arvukus talvisel ajal vast mõnesaja tuhande linnuni. Põldvarblaste salkadega seltsitakse talvisel ajal meeleldi, nimetatutest ollakse kuni kümmekond grammi raskemad (kehapikkust kuni viisteist sentimeetrit, kaalult kolmekümnest grammist isegi raskemad), seega  pontsakamad ja silma hakkab nende suurem nokk.