Mai 2017

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Lennuvõimeline kevadkaruslane hoiab puhkeasendis oma tiivad seljal, varjates nii oma erksavärvilist tagakeha

Kevadkaruslane         Phragmatobis fuliginosa

Kevadkaruslane, ilusa punase tagakeha ja musta karvase rindmikuga ööliblikas, on Eestis tavaline ning kohata võime teda aedades, niitudel, võsastikes ja ka rabadel.

Esimese põlvkonna kevadkaruslased lendavad mai teisel poolel ja juunis ning teise põlvkonna liblikaid võib kohata juuli teisel poolel ja augustis.

Pildiseeria Peep Käsper

Soo-loorkulli emaslind vaatab taevasse, hõigates isaslindu

Soo-loorkull        Circus pygargus

Hakkame, siis järjekorras pihta: usutavalt pesitseb meil kolmveerand tuhat paari soo-loorkulle. Taasiseseisvumise alul võis arvukuseks olla vaid sadakond pesitsevat paari.

Kirjutas Kalle Eller

Fotod Arne Ader

Hobused karjamaal. Petaaluse, Matsalu

Me võime raie kavandamisel lähtuda kuitahes õigeist põhimõtteist ja jätta kasvama kuitahes hästi valitud puid, kuid järelemõtlematu ja hoolimatu väljavedu võib muuta selle kõik olematuks. Tulemuseks on vigastatud puud, purustatud pinnas ja alustaimestik, maha rullitud ning sodiks trambitud järelkasv.

Seepärast on välja veo õige ettevalmistamine, õige väljaveoviisi valik, õige tehnika ning korralik järelevalve hädavajalikud asjad. Mitte mingil juhul ei tohi alustada raiet, mõeldes, et kui saan puud langetatud, küll nad kuidagi metsast välja ka saab.

Samuti tuleb meeles pidada, et iga väljavedu lõhub kuigivõrd metsa. Seega me saame kahjustusi küll vähendada, aga täiesti ära hoida neid ei saa.

Kirjutas ja visualiseeris Tiit Hunt, www.rmk.ee

Tiigikonn          Rana lessonae

Soe pani rohelised konnad laulma.
Möödunud nädalavahetusel, kui Põlvamaal Vereta jahti pidasime, sattusin konnahäältest rõkkava tiigi äärde. Selle kevade seni kõige soojem hommik oli teinud tiigikonnad häälekaks ja vilkaks.
Väiksele, umbes 7 cm pikkusele ja lühikeste jalgadega konnale, on sigimiseks vaja juba piisavalt soojenenud veekogu, sestap algabki nende pulmaaeg hiljem kui pruunidel konnadel ja kestab portsjonite kaupa kudemisest tingitult kuni poole suveni.

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Kirna mõis

Kuu aega tagasi rääkisime kaasa Mikk Sarvega ühel õhtusel jalutuskäigul sellest, mis teeb ühest paigast pühapaiga. Miks hakkavad inimesed käima kusagile kokku nii, et rahvast aina voolab? Kas on sellel mingi maa energiaväljade jõud või suudavad inimesed mõne paiga kuulsaks kõneleda? Arutasime, et kus on Eestis need paigad, kuhu oleksime valmis kohe esimesel pühapäeval minema, kuhu oleme tahtnud ammu minna, aga pole lihtsalt aega leidnud. Mikk pakkus esimese asjana Kirna mõisa, et näha, mis park ja energiapingid seal on. Mind on ammu meelitanud paigad, mille teeviitasid mäletan juba peast – Punamägi Äntu järvede vastas, Emumägi, Rattaaed Lähte lähedal ja Suure-Kambja Metsapark.

Video salvestas Shanta, LK foorumist

Kell pool kümme hüppas pisem kakupoeg viimast korda pesapakuavale….

Kodukakk       Strix aluco

 

Kümmekond minutit andis ta Klaarale ja Klausile teada, et on näljane, võttis südame rindu ja lahkus pesast talle veel tundmatusse maailma.

Pisem veetis pesapakus 37 päeva.

Parmad soovid vaatajate poolt – saa hakkama.

Fotod Arne Ader

Mets-lõosilm

Mets-lõosilm           Myosotis sylvatica

Pikale veninud kevade võluks saame pidada ainult taimede pikka õitseaega.

Meie looduses kasvab vähemalt seitse lõosilma liiki. Suureõielisi, mis lillenoppija tähelepanu pälvivad on vaid kaks: mets-lõosilm ja juunikuus õitsemist alustav soo-lõosilm. Ülejäänud liigid on sedavõrd pisikeste õitega või madalad, et jäävad suures osas lihtsalt märkamata.

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Hallrästa poeg

Tuletan meelde, et Linnuvaatleja määramisvõistluse 2. vooru vastuseid ootame kuni 31. mai südaööni.

http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus

2. vooru küsimused leiab siit:
algajad: LINK
edasijõudnud: LINK

Määramisvõistlust korraldab Linnuvaatleja koos Estbirdinguga (www.estbirding.ee).

Linnuvaatleja määramisvõistlust toetavad Eesti Loodusmuuseum, Tartu Ülikooli loodusmuuseum, ajakiri Eesti Loodus.

Tervitades

Fotod Arne Ader

Kassikäpp

Harilik kassikäpp      Antennaria dioica

Õitsevaid kassikäppasid kohtaame „krõbekuivadel“ ja valgusküllastel kasvukohtadel: hõredates männikutes, metsateedel, lagendikel… harvemini niitudel.

Kasvukohtade kehvavõitu pinnasel võivad moodustuda konkurenttaimede puudumisel suured kassikäppadega kaetud alad: taimel on välja arenenud vegetatiivne paljunemine ja nii pole ka seemnetega paljunemine eriti oluline.